Kabuli päevik

Raputan oma pükse ja saapaid, mille külge on kleepunud tugev savikiht. Samas olen rahulolev: sai teoks minu esimene jalutuskäik Kabulis! Kõiges on "süüdi" Dobbs alias Richard Hartshorne (http://bachwithverse.org/).
Paar päeva tagasi näen saabumas külalistemajja suurt halli habemega meest. Talle järgnev kohalik poiss tassib kontrabassi. Mu uudishimu saab üles köetud: siinses seltskonnas tundub muusik haruldane linnuke. Saan ameeriklastelt teada, et tegu Julliardi (muusikamaailma Harvard) lõpetanud muusikuga, kes annab ühe-mehe-kontserte maailma eri paigus. Ta vestab lugusid, laulab ja mängib pilli põgenikelaagrites, orbudekodudes, vanglates jne.
Järgmisel hommikul istub Dobbs meie lauda ja paar tundi hiljem oleme suured sõbrad. Jagame mõningaid kirgi. Kõigepealt muusika. Dobbs on kahtlemata tipptegija, aga olen isegi palju aastaid muusikaga seotud olnud. Siis mäed. Mina räägin Dobbsile oma ülikooliaegsetest talvistest Siberi-matkadest. Ja tema oma muljetavaldavatest tippudest: Kilimanjaro Aafrikas, Mount McKinley Alaskal, Acancagua Lõuna-Ameerikas.
Dobbs käis esinemas Mazari muusikafestivalil, aga plaanis on veel mitmed kontserdid. Paraku lükkuvad kõik üritused pidevalt ebamäärasesse tulevikku ja Dobbs on veidi nukker.
Hommikul saab meile mõlemale selgeks, et asjalikku tegevust täna ei tule. Aina boss, kellega peaksin tööst rääkima, saabub alles nädala lõpus. Dobbsile lubatakse korraldada kontsert homme. Ühtlasi lepime kokku, et lähen kaasa pilte tegema.
Niisiis teeb Dobbs ettepaneku lähedal asuva künka otsa ronida. Pärast kirjeldamatute mudavoolude läbimist leiame end Bibi Mahro (1860m) otsast, oivalise vaatega linnale. Lisaks tanki jäänustele troonib künka tipul hiigelsügav hüppetorniga bassein. Loomulikult tühi. Muljetavaldav.