Kabuli päevik

Maabume rahulolevalt oma väljasõidult Paghmani jõele. Seekord kutsume endaga kaasa Siri, võluva 10 (!) täiskasvanud lapse ema Oregonist. Siri sõidab peagi edasi Bamiani, kus ta vabatahtlikuna kohalikus haiglas kohalikke naisi medõdedeks koolitab. Vaatamata oma kuuekümnele eluaastale on Siri võrratult sileda nahaga meeldiv daam. Kui ma kunagi peaksin haiglasse sattuma, oleks temasugune medõde minu unistuste tipp.
Eile oli mul huvitav päev. Kohtun Dimitriga, kes on üks meediaorganisatsiooni Aina juhtidest. See on tegelikult esimene organisatsioon, kellega juba Eestis ühendust saan. Paraku tunnistab Aina asutaja (kuulus iraani fotograaf) Reza Dhegati mulle oma meilides, et neil on suured raskused rahastamisega. Nii et hetkel oleks võimalik vabatahtlik töö.
Aina kontor kujutab endast keerulist majakeste süsteemi, mis paiknevad ümber avara rohelise siseõue. Murul kondab ringi hiiglaslik kilpkonn (lemmikloom). Üle õue on tõmmatud suur ekraan: Aina õu oli esimene koht Kabulis, kus pärast taliibide lahkumist kino hakati näitama.
Hoovil asuvad naiste raadiojaam, foto- ja videokeskus, kujundusgrupp, naiste ajakiri, laste ajakiri, ajakirja Kabul Weekly toimetus. Dimitri veab mind ringi ja tutvustab inimestele. Otsustame asja arutada uuesti järgmisel nädalal, kui tuleb provintsist tagasi boss. Dimitri palub mul vahepeal järele mõelda, mis valdkondades ma tunnen end olevat piisavalt pädev õpetama.
Täna hommikul sõidame turule, et kohalikke ande osta: mandled, granaatõunu, mandariine. Pärast Kabulist lahkumist saab asfaltteest paras kitserada. Lõpuks sõidame suisa mööda jõe põhja. Hiljem näeme, kuidas madala põhjaga buss üritab jõge ületada ja kinni jääb. Mehed koorivad end paljajalu ja asuvad siis jääkülmas vees mässama.
Jõele jõuame üsna vara; mäed on alles pilvedes. Üritame kõndides sooja saada, aga lõpuks maandume ikkagi jõeäärsele punasele vaibale. Siinne keskkond on tunduvalt arhailisem kui eelmise nädala piknikupaik Kargha järve ääres. Naisi õnnestub näha vaid kaugelt: siis, kui nad pikas jorus suunduvad mööda jõeäärset teed mägedest külla, kõigil hiiglalikud haokuhjad pea peale seotud. Mul on kole hea meel, et Siri on kaasas: ainsa naisena oleks siin kuidagi nadi tunne.
Peagi laotakse me ette lugematu hulk sašlõkivardaid. Mägilammaste liha on töötlemata, värske ja mahlane. Juurde antakse soola- ja koriandrivaagnake.
Hiljem tahame minna sinna, "kus on tee vastus" (nii peenelt väljendutakse nimelt dari keeles, kui soovitakse tualetti minna). Massoud lubab meid juhatada välikäimlasse. Kummalisel kombel asub asutus mäe otsas, nii et Siri annab poolel teel alla. Algul ei jõua ära imestada, kes see hull küll käimla mäe otsa ehitab. Aga uksest avaneb miljoni-dollari vaade.