neljapäev, märts 23, 2006
Chator asti - kuidas käsi käib?
Viimastel päevadel on peamine kõneaine välismaalaste hulgas Abdul Rahman, 16 aastat tagasi kristlaseks hakanud moslem. Ehkki Talibani võimutsemisest on möödas 4 aastat, näevad šariaadi seadused ette usust taganemise eest – mis kvalifitseeritakse kui rünnak islamile - surmanuhtluse. On kuuldused, et mees nimetatakse hulluks, järelikult ei saa teda kohtu alla anda. Ebamugav olukord saab justkui sellega ühele poole: Rahman jääb ellu ja kohtu au samuti päästetud.
Mehed arutavad söögilauas asja. Kõik arvavad otsekui ühest suust, et Afganistaniga võrreldes pole mingit probleemi töötada Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Neid, kogenud tegelasi, hirmutab see maa. Mitte niivõrd paugutamised, hullud enesetapjad, miinid või haigused. Mehed ütlevad: täielik tolerantsi puudumine.
Andrese firma asjaajaja Najeeb teeb meile esimese keeletunni. Tegelikult on noormees Pakistanis elav urdu, kes on dari keele omal käel ära õppinud. Õpime lihtsamaid tervitusväljendeid; nende meeldejätmine ja hääldamine tundub mulle üle mõistuse raske. Vokaalidele siin just eriti tähelepanu ei pöörata, nii et pean justkui kurgu põhjast midagi välja haukuma. Kui üksikud sõnad – näiteks numbrid – saavad mõningase vaevaga selgeks, siis väljendid on segi nagu pudru ja kapsad.
Õhtul soovivad töötajad, kes meie keeleõpet pealt näevad, head ööd: Shab ba khayr.
