neljapäev, märts 09, 2006
Kohanemiskursused
Öö otsa sajab ja tänavad on muutunud tõeliseks mülkaks – jälgin salamisi aknast, kuidas madalate sussidega afgaanid üritavad muda täis aukudest kuidagi mööda saada.
Meil on külalistemaja suurim ruum, kindlasti suurem kui kodune elutuba Eestis. Lisaks hiiglaslik - lühtriga! - kolmnurkne vannituba, mille kasutamise teeb kummaliseks fakt, et seda eristab eluruumist vaid kardin. Põhjapoolne asukoht on hetkel küll täiesti vale.
Kuhjame magama minnes endale kõik toas olevad vatitekid otsa. Aga veidi mõnusamaks läheb alles siis, kui hilisõhtul küte sisse lülitatakse. Ehkki vesi torudes koriseb ja soliseb koledal kombel, õnnestub lõpuks magama jääda ja ärgata hommikul koka rõõmsa laulujorina peale (köök asub meie all).
Andres läheb hommikul tööle ja mina kirjutan oma Afganistani kontaktidele, et “nüüd on kohal see eesti ajakirjanik, kes otsib endale tööd”. Ootamatult jalutab tuppa energiline naisterahvas nimega Maria (see on ainus, mis ma suudan tema kõnest üles noppida) ja annab täiesti ühemõtteliselt mõista, et olen koristamisel jalus. Lisaks saan tauniva – zhestidega edasiantult – noomituse. Mul nimelt ei ole salli kaela ümber. Taandun vannituppa, topin endale ülihelikiirusel dressid selga ja lapaka kaela ümber ning lähen jõusaali otsima. Üllataval kombel on suures jõusaalis päris mitu töötavat atribuuti, nii rassin mõnuga tunnikese drenazhööridel.
Peale eskimole sobivat dushi haaran kaenlasse raamatu, mis lahkab välismaalaste Afganistanis töötamise-elamise tahke ja sean päikese kätte maja sisehoovil. Suurema osa võtab enda alla suur ja sügav bassein. Kuuldavasti selles kunagi küll vett ei ole, aga vähemalt on võimalik basseini kõrval vedelevatele vaipadele ennast maha poetada. Hiiglasliku helesinise linnumaja sees kudrutavad rahustavalt tuvid.
Kõik külalised paistavad olevat tööle sõitnud, nii on äkki kogu õu ja koridorid sebivaid töötajaid täis. Mehed asuvad värvima söögitoa lage ja lappima põrandakatteid. Halli habemega papi pühib õue. Terve brigaad naisi mässab külaliste pesuga. Kusagilt kostub solinat ja pesu ilmub nööridele. Idüll missugune.
Ootamatult heliseb mu mobiiltelefon. Saan küllakutse pühapäevaks Jeanilt, kelle juhitud insituut tegeleb afgaani ajakirjanike koolitamisega. Tööd neil küll hetkel pakkuda ei ole, aga sõbralik tervitus ja kutse rõõmustavad mind: Welcome to Kabul!
