neljapäev, märts 16, 2006
Kinnisvaraarendusest ööklubini
Sõidame Hershaliga tema taevani kiidetud kinnisvaraarenduse projekti vaatama. Ka Stefani ja Simoni uudishimu on piisavalt üles köetud; nõnda läheme retkele kahe autoga.
Maa-ala kujutab endast paari hektari suurust maalahmakat, mis piiratud tara ja okastraatidega. Peale mitmetest väravatest läbisõitmist jõuame restoranini, mida peab ala arendav austraallane Dan. Edasi läheb asi ikka päris kummaliseks kätte ära. Seisame keset prügimäge meenutavat tühermaad: põhjas (meil on nüüd linna kaart) kõrgub Microrayan 1, üks venelaste ehitatud 5-korruselistest lasnamägedest. Idas on vabrikukompleks (võib-olla sealsed barakid ongi põhjuseks, miks ala mulle vangilaagrit meenutab), läänes sein, mille taha vuravad (läbi sama krundi) Pakistani tööliste bussid ja ja lõunas üksik hale küngas. Hakkasin nimelt Hershali jutu vastu huvi tundma siis, kui ta rääkis mägede jalamil paiknevatest majadest…
Danny-boy lehvitab majakese plaani. Tema müügimehelik jutt voolab: kahe kuu pärast on siin püsti kümmekond kolmekümneruutmeetrist plekk-katusega majakest. Loomulikult kõik mugavused, mis aga soovite. Meie Stefaniga piidleme samal ajal meie kõrval seisvaid värvilisi plekk-konteinereid. Austraallane selgitab, et neid saab ta meile üürida odavamalt kui 1300 dollarit kuus.
Pärast huvireisi kulub päris hästi ära hiina söök resroranis Hong Kong. Kiilume end üheteistkümnekesi ümmarguse laua äärde ja peagi saabub arutu hulk - pärast seda, kui kelner oli veennud meid osadest söökidest loobuma - kausse ja vaagnaid. Toit on suurepärane, aga hinnlannast majaemand võiks olla ihnsuse võrdkuju. Kelner sosistab meie juhtoinale Rogerile kõrva, et ta jootraha emanda kätte ei annaks.
Ülejäänud libistavad kaunis reipalt õlut ja veini. Andres on niikuinii närb jooja, aga ei ole minagi siin alkoholi järgi vajadust tundnud. Vähemalt esialgu tahaksin küll kõik oma meeled pidevalt ärksad hoida.
Pärast üritust vajub seltskond laiali. Simon, kes sõidab homme Inglimaale, kutsub meid edasi restorani Samarkand. Kaasa tulevad veel paar maalt lahkujat: kuus kuud Kunduzis töötanud noored Cambridge’i insenerid (üks neist kena sihvakas Marta-nimeline neiu).
Kaks sammu tänavalt Samarkandi on sama sürrealistlik nagu sattumine teisele planeedile. Tänav on ääristatud hiiglaslike barrikaadidega: okastraatidega palistatud kõrged betoonseinad, liivakotid, automaatidega valvureid täis putka. Enne kui avarasse sisehoovi astume, kobatakse kõik mehed läbi.
Müüri sees on hiiglaslik ööklubi, mis võiks - vähemalt sisekujunduse järgi otsustades - asuda ükskõik kus Euroopas. Hiiglaslik baarilett, tantsuplats, lounge, kuue lauaga piljardisaalsaal jne. Ja kõik kohad täis inimesi, kes kaanivaid, nagu oleks viimnepäev käes. Mõned soliidsed härrasmehed teevad päris vingeid tantsusamme. Naiste-meeste suhte on ca 1:5, nii et vähesed leedid paistavad olevat kõrges hinnas.
Simon räägib, et Kabulis tehakse salsakursusi. Ja arvab, et laupäeval toimuva turvakoolituse asemel ei teeks paha hoopis salsatunde võtta.
