Kabuli päevik

Dobbs surub autojuhi abiga mingi ime läbi oma kontrabassi maasturisse ja lehvitab. Kahe tunni pärast on ta juba Kabuli kohal, tagasiteel New Hampshire'sse. Veel hommikul ronime künkale: mäed on kahjuks udu sees, aga see-eest möllavad tühjas basseinis lapsed. Lõbustame üksteist nagu jaksame: ronime tanki otsa, lapsed teevad nägusid, mina pilte ja Dobbs laulab. Tõeline vennastumine! Nähes ennast digiaparaadi ekraanil, haarab lapsi ohjeldamatu vaimustus: nad kilkavad, puksivad üksteist kavalate nägudega ja paluvad, et ikka ja jälle neid pildistaksin.
Tegelikult juhtub midagi sarnast ka eilsel laste päevakodu kontserdil. Missugused näod! Pole palju öelda, et lapsed kuulavad, suu ammuli. Ja kui siis Dobbs küsimusi esitab, on krapsakaid vastajaid päris palju. Kõigepealt mängib Dobbs Bachi, seejärel esitab enda kirjutatud mõistuloo teineteist armastavast kasest ja koprast. Ta laulab dari keeles. (Hea sõber tõlkis teksti ja laulis selle ka lindile, nii et Dobbs õppis enne Afganistani tulekut sõnad selgeks.) Lastel on mõned arvamused: üks poiss näiteks teatab väga veendunult, et armastus taime ja looma vahel ei ole võimalik. Üks väga malbe tütarlaps küsib, mis on armastus? Õhkkond päevakodus on sundimatu, naiskasvatajad pigem vallatud kui ranged. Nad sikutavad mul räti peast ja poseerivad, kallistades mind kõvasti teine teiselt poolt.
Pärast suurepäraste emotsioonide tulva viiakse meid kultuuri- ja informatsiooniministeeriumi pressisaali, kus Dobbs peab esinema kontserdil koos eilsete muusikaõppuritega. See on hirmuäratav koht. Poolhämara saali keskel kliriseb pompöösne lühter ja seinad on kaetud parimas stalinistlikus stiilis kitšiga: tuntud paigad, tuntud isikud. Lava kohal kõrgub Hamid Karzai portree. Jääb mulje, nagu jälgiks ta silmanurgast kõiki tegemisi pingsalt. Külastades pressisaali nurgas asuvat tualetti, tänan jumalat, et soojast ilmast hoolimata veel martenseid kannan.
Orkestrit juhatav mees pole vist elu sees taktimõõduga kokku puutunud: minu kõrvule on eriline maiuspala tuntud napoli lauluke "Tule tagasi Sorrentosse". Viis hõljub mööda saali nagu astraalkeha ja näen, kuidas Dobbs pingsalt püüab aru saada, mida temalt küll oodatakse. Igal juhul pingutavad muusikud nagu jaksavad ja ühel hetkel saab proov läbi. Asume kontserdi algust ootama. Just nimelt ootama, sest enne ei lubata lavale, kui tähtsad isikud on kohal.
Ja siis läheb lahti. Saalis olevad (paljud juba nägupidi tuttavad) muusikaõppurid, kaelad õieli, püüavad iga heli tabada. Ministeeriumi ametnikud ajavad kõva häälega omavahel juttu. Mobiilid helisevad, tähtsad tegelased seletavad - mõnuga, häält alandamata - omi asju. Neid ei häiri seegi, et kaks kontserti salvestavat kaamerameest püüavad anuvaid pilke heita. Muusikakooli poisid näevad tõeliselt õnnetud välja. Nad pööravad aeg-ajalt pea minu poole, osutavad pilguga triibulistes ülikondades tegelastele ja sosistavad: sorry. Ühel poisil on kaasas tavaline kassettmakk, millega ta lindistada püüab. Kahjuks ei ole mul erilisi illusioone kontserdi heliriba osas.
Õhtul mängi-laulab Dobbs külalistemaja rahvale. On ka külalisi, minagi kutsusin ameeriklannast ajakirjaniku Jeani. Erilise boonusena esitab Dobbs oma uue teose gorillast. Kokkutulnud naeravad, nii et vats vabiseb. Õhkkond on rõõmus ja sundimatu: sellel maal töötavad inimesed peavad oskama kasutada pisimatki võimalust, et unustada hetkeks igapäevased pinged.