Kabuli päevik

Külalistemajas tähistatakse väga põhjalikult algavat, 1385. aastat. Vana—aasta lõppeb kaunis karmilt: nimelt kuuleme õhtupoolikul läheduses laske ning peagi kiirabi üürgamist. Töölt saabuv Hershal räägib vapustatult, et mõned valvurid saanud üksteise peale veidi vihaseks. Tulemuseks olla üks surnu ja neli haavatut.

Õhtusöögile minnes avastame söögisaalist muusikud, kes jäävad rahvuslikel pillidel meloodiaid mängima kaheks ja pooleks tunniks. Alles siis lubavad endale väikese puhkuse. Pidusööki on kutsutud nautima ka päris palju afgaane; arvatavasti külalistemaja juhataja sõbrad. Mingil hetkel asuvad afgaaanid tegutsema. Juhataja paneb endale pea peale veeklaasi ja asub muusika saatel tantsima. Pigem küll heljuma, sest tema liikumine on naiselikult plastiline. Ta suudab klaasi päris tükk aega külaliste marulise plaksutamise saatel paigal hoida. Kuni korraks tasakaal kaob ja klaas pealaelt alla libiseb. Meie lauas istuv noor afgaan kargab samuti püsti ja sooritab oma virtuoosse etteaste. Siri sosistab, et talle meeldib: ometi üks maa, kus mehed tantsivad naistele, mitte vastupidi.

Jagame lauda ameeriklastega. Siril on kaasa kingitus Hershalile: tema sokid. Nimelt ajavad toateenijad pidevalt väiksemat pesu segamini. Nii tuleb kas võõraste sokkidega leppida või siis õige omanik üles leida. Ameeriklased ajavad minu kõrvule täiesti sisutut loba: mis marki auto sul on (oli), kas sul elab mõni sugulane Hustonis jne. Ehk on oma osa ka lõputel õllevarudel, mis laua alt vaikselt lauale imbuvad. Mehed möirgavad nagu lõvid üle kogu saali, käitudes lapsikult ja egotsentriliselt. Ja on samas oma naiivsel kombel nii sõbralikud ja avalad.

Õhtu kulmineerub Garry ja Siri avastusega. Nad tuletavad meelde Vietnami-vastaseid üliõpilasrahutusi USAs 1970ndatel ja tulevad järeldusele, et asusid nö teine teisel pool rindejoont. Garry algaja politseinikuna ning Siri korduvalt arreteeritud protestijana.

# posted by Õnne Pärl @ 1:29 PM