Kabuli päevik

Igal õhtul tõuseb Kabulis tugev tuul. Ma ei tea, kas see on kuulus Bad-i-Sad-o-Bist (Sajakahekümne päeva tuul) või alles eelkuulutaja, aga tänaval jalutamise teeb üleskeerutatud tolm raskeks. Vihma sadas viimati kuid tagasi ja räägitakse, et järgmist sabinat võib oodata sügisel.
Lisada tuleb veel kolmekümnekraadine kuumus (vilus), nii et oma pärssivat mõju avaldavad ka räiged haisupilved - kanalisatsioonijäägid voolavad ju mööda tänavaid betoneeritud kraavides. Aeg-ajalt on näha veoautosid, kuhu mehed labidatega suurema, juba kuivanud, s-ta loobivad. Üllatuslikult on ilmunud kesklinna ka hiiglaslikud plekist prügikonteinerid, aga paraku kallab rahvas oma roiskuva prahi ikka tänavanurkadele.
Sooritan hommikuti jalutuskäike, aga keskpäevases kuumuses sulgun meie majakesse. See asub ilmakaarte suhtes nii soodsal positsioonil, et toas ei ole ikka veel palav. Õhtuti armastame Andresega välja istuda: hämarus toob kaasa tuule vaibumise ning erilise sooja sumeduse, mis paneb roosid lõhnama. Vahel käime piilumas küülikuid - siin on lastel terve suur puuritäis igat masti pikk-kõrvu - või kõõlume kõrvuti mooruspuu all kiikedel. Nüüd on ka meie õues mooruspuu viljad valminud ning iga kord kui puu alt läbi kõnnin, nopin mõne ülimagusa marja suhu.
Eile õhtupoolikul, just enne tuule tõusu, saabub meile külla Wiiu. Esimest korda saame rääkida kellegagi Afganistanis eesti keeles! Ehkki Wiiu sündis veidi enne sõja lõppu Rakvere haiglas ja ta vanemad pagesid Rootsi, räägib daam väga head eesti keelt ja on säilitanud ka oma sidemed kodumaaga.
Wiiu on tõeline siinse piirkonna veteran: ehkki Afganistanis on ta veetnud "ainult" poolteist aastat, on ta aastaid töötanud Peshwaris, tegeledes põgenikega. Nüüd on ta siis Rootsi Afganistani-komitee töötaja, tegeledes sotsiaalküsimustega. Rootslased püüavad oma jõupingutused olukorra parandamiseks suunata just väljapoole Kabulit, rajades provintsidesse koole, haiglaid ja rehabilitatsioonikeskusi. Nagu minagi ei hooli Wiiu Kabulist, aga tänu oma tööle on ta saanud reisida paljudesse provintsidesse.
Veedame mõnusa õhtupooliku, nautides eestikeelset vestlust optimistliku ja elukogenud daamiga. Selgub ka, et Wiiul on korter meie lähedal ning talle meeldib nagu mullegi jalutada, nii et küllap on põhjust edaspidigi kokku saada ja üksteist lähemalt tundma õppida.