esmaspäev, mai 08, 2006
Kuumus hiilib tasahilju
Kevad on saabunud kuidagi äkki ja ootamatult: päike kiirgab mõrvarlikult 30-kraadist kuumust (vilus), tubadest on visatud välja kohalikud kütteahjud buharid ning õhtustes tolmutormides lehvib pagaritöökodade ees nööridel kohalik õhuke leib naan. Püüame end lohutada mõttega, et Heratis või Kunduzis valitseb veelgi hullem leitsak.Mu mõtlemisvõime on kuumusega kängu jäänud. Püüan kirjutada artikleid, aga mõtted liiguvad suisa tigusammul. Aeg-ajalt lähen kastan end külma dushi all, mis teeb korraks pea selgeks. Alles ma halasin, et külm on!
Tunnen igatsust ka vaimse gümnastika järele. Sõber Waheed, kes mulle dari keelt õpetas, on pikemaks ajaks Mazaris oma vanemate juures. Tema perekonda tabas õnnetus - maja kukkus kokku. Nimelt oli maja ehitatud traditsioonilisel viisil, kohalikud savitellised ja mört. Waheed on mulle pilte näidanud: avar valgeks lubjatud elamu suure roosiaia keskel.
Ühel ööl kuulis tema ema otsekui vee vulinat ja tajus võõraid võnkeid. Ka koer käitus kummaliselt, nagu ei ealeski varem. Ema käsutas kogu pere unest üles ja majast välja viimasel hetkel, sest kümme minutit hiljem langes see kokku. Rusude alla jäi ning kasutamiskõlbamtuks muutus kogu maine varandus. Samal ajal tunneb aga Waheed ka suurt rõõmu: inimesed pääsesid ju elu ja tervisega!
# posted by Õnne Pärl @ 6:38 PM 
