Kabuli päevik

Ma ei taha teada, kui palav siin on. Projektijuhil on akna taga kraadiklaas ja aeg-ajalt kraaksatab ta üllatusest, kui käib seda vaatamas.
Eile käisime turul shoppamas, kohalik poiss oli abiks. Ostsin poti, panni, teekannu, 12 lusikat-nuga-kahvlit, suured käterätikud, väikesed afganistani päritolu portselanist teekausid, mõned suured noad. Ja maksin kokku ca 30 dollarit. Ehkki kohapeal selgus, et näiteks linad tuleb lasta õmmelda, olen ostureisiga enam kui rahul. Täna loodan omapead mööda linna kondama minna.

Mul on tõeliselt kahju, et täna ei lähe keegi niisutuskanalite piirkonda. Homme pean juba Kabulisse tagasi sõitma. Tahan kindlasti tagasi tulla, et seda piirkonda oma silmaga näha. Pea kõik välisinimesed Kunduzis on seotud niisutuskanalite projektiga. Istudes Tahmina kontoris, saan osa tema töökaaslaste arutelust. Seinal asuv kaart on tihedalt kanaleid ja külasid täis pikitud. Tahmina püüab kaardistada piirkonda: kui palju elab inimesi külades, kellele maa kuulub, mida kasvatatakse.

Tuleb välja, et esmapilgul lihtsatele küsimustele on raske vastata: paljud põgenesid sõja jalust, müües maa nö sentide eest maha. Nüüd on perekonnad tagasi ja tahavad oma maad tagasi või suuremat kompensatsiooni. Külade nimedega on suur segadus, nimed kattuvad (aga mitte asukohad). Et mulla koostis on erinev, soovitatakse ka erinevaid kultuure kasvatada. Paraku juurviljade hinnad kõiguvad ja nii valib talupoeg selle kultuuri, mis tundub talle kõige tulusam – enamasti riisi.