Kabuli päevik

See on imepärane ärkamine. Avan silmad ja jälgin, kuidas hämarus pöördub kirkaks hommikuvalguseks, mil päike annab kardinatele kuldse läike. Keedan endale kohvi ja istun trepile, raamat käes. Meie ukselävelt avaneb vaade Kulola Pushtale (1830m), mille tipus on ringikujuline kindlus.
Suur õu on ääristatud roosidega, keskel muruplats, kus jalutavad kuldnokad. Eile õhtul võõrustasid naabrid külalisi: nad kandsid välja vaibad ning tõstsid aeda hiina pabervalgustid, mis mahedas öös sumedat valgust levitasid.
Ma ei ole veel päris toibunud eilsest sebimisest: autojuht Mussa aitab meil asjad majja kolida, seejärel suundume varumisretkele. Mul on nimekiri, mille alusel poodidele ringi peale teeme: 20-liitrine veepudel pumbaga, mõned taldrikud-klaasid, värsket juurvilja, konserve, kuivaineid. Sõidame korraks isegi linna serva supermarketisse, varudes õlut ja veini. Meil on nüüd hiiglaslik külmkapp, mille otsast otsani toitu täis laome. Thomase tailannast tüdruksõber Nungi on jätnud meile ka oma varusid: kookospiima, ubasid, bambusevõrseid ja muud põnevat.
Järgneb lahtipakkimise tseremoonia: minu suureks rõõmuks mahuvad kõik riided ja ka muu kraam garderoob-laoruumi. Nüüd meeldib tuba mulle veelgi enam: Thomas on üleliigsed mööbliesemed kaasa viinud ja meil on ainult suur voodi ning pisike arvutilaud koos kahe internetiotsaga. Andres avastab, et meil on isegi võimalik valida tava- ja traadita interneti vahel.
Pärast seda, kui olen lahti pakkinud ja ära pesnud ka köögitarbed, teen üle mitme kuu esimest korda süüa: spagette juustuga ning kõrvale värske redise-sibula-salati. Magustoiduks pugime mangot.Oleme mõlemad puruväsinud, kui söömise lõpetame. Andres viskab end voodisse pikali, aga mina otsustan siiski vanni ära testida. On oivaliselt rahustav lamada üle pika aja vahuses vees ja nautida tavaelu hääli; õuest kostab külaliste naeru ning ümber majade jooksvate laste sammude müdinat.