pühapäev, mai 14, 2006
Õine teekond üle mägede
Thaminat tabavad mitmed õnnetused - poeg jääb lennukist maha, ta kaotab suure summa raha ja ainsa pangaautomaadi juures tabab teda teadmine, et ta on kaotanud ka pangakaardi.Nii ei stardi me mitte keskpäeval, vaid kell neli. Sellest kujuneb katkematu 6-tunnine sõit üle Hindukuši mäestiku. Kabulist lahkudes loksume mööda aulikku asfaltteed, kuid pärast Bagrami lennubaasi muutuvad teeolud suurepäraseks. Alustame aeglast kerimist järjest kõrgemale. Hämaruses paistavad aknast tervatipulised mäeharjad, perutav mäestikujõgi ja kaljudel kössitavad majapugerikud. Läbime teel 32 tunnelit ja jõuame Salangi kurule (2676 m) täielikus pimeduses. Harjal on veel sulamata liustikukeeled ja veidi lund, aga ilmselt sulab varsti seegi, ennustab kohalik autojuht.
Tee üle Salangi kuru rajasid venelased ja paar aastat tagasi rekonstureerisid selle hiinlased. Tegemist on suurepärase hästi tähistatud maanteega, aga raskeks teevad liiklemise hiiglaslikud veoautod, mis meeter-meetri haaval end üles-alla püüavad venitada. Millegipärast trummeldab veoautosid jälgides mu peas mälestus noorpõlves loetud kirgiisi Tšõngõž Aitmatovi lugu kaugsõidujuhtidest. Pealkiri oli vist Minu paplike punase pearätiga.
Teisel pool mägesid suudan kuuvalguses hoomata vaid kummalist vanade mägedega kuumaastikku. Thamina ja lapsuke magavad ning autojuht otsustab – nagu hobune, kes haistab talli - vajutada gaasi põhja. Järgnevad poolteist tundi olen hirmust segane: mees sõidab keskmiselt 140-150 km tunnis. Vaid järskudes kurvides ümber mägede langeb kiirus 130ni (liiklusmärk soovitab küll 60km). Mingist auulist läbi sõites, kui kiirus madalam, teeb auto keeruka pirueti ümber kahe eesli, kes keset teed kudrutada ette on võtnud... # posted by Õnne Pärl @ 8:13 AM 
