kolmapäev, mai 17, 2006

 

Kunduzi kuumuses II


Esimese jalutuskäigu ajal ma pilte teha ei julge. Üritan leida põrgulikus kuumuses varju, hoidudes puude või müüride lähedusse. Linna atmosfäär jääb mulle mällu nagu piltide jada. Mudane vesi lainetab kiirevoolulistes kanalites, kus poisikesed suplevad. Savimüüride vahelt avanevad imekitsad tänavad. Valgetes burkades lapsi kooli saatvad naised saadavad jäävad minu möödumisel otsekui naelutatult seisma.

Põllulapikesel keset linna kasvab riis. Mees koristab sirbiga imepisikeselt põllulapikeselt vilja. Tänaval puude varjus istuvad kõrvu kirjutaja ja klient; näib käivat elav vaidlus järgmise lause üle. Puu varjus magab otse paljal maapinnal vana mees. Nurga peal peatunud Volgast pudeneb välja arvutu hulk mehi, ka lahtisest pagasnikust. Uhkelt ehitud hobusega kaarikumees püüab mind märkide abil sõitma meelitada.

Suitsupilves seisvad kebabivalmistajad vehivad lehvikuga süte kohal, püüdes lühikestele varrastele pikitud imepisikesi lihatükke pruunistuma õhutada. Puukaarikutele kuhjatud üleküpsenud mangod levitavad imalat lehka. Väsinud pagar külitab vaibal, ümmargune müümata leib hunnikutes virnas.

Määrdunud sinises burkas naine istub liikumatult keset turutänavat, rahvas astub temast üle. Naisteriiete bazaaril on kitsas ja hämar, nööril rippuvad uhked kulla ja karraga tikitud rõivad puudutavad mu pead ja käsi, kui nende vahelt endale teed rajada püüan.

Jalutan tagasi külalistemajja, kastan end külma dushi all ja pöördun tagasi, kaamera kaelas. See, mis juhtub, ei vasta vähimalgi määral mu hirmudele. Juba esimesel tänavanurgal satuvad nii lapsed kui mehed vaimustusse. Selleks ajaks kui peatänavale jõuan, saadab mind umbes 10-pealine uudishimulik inimjõuk. Minust saab tõeline “inimene kaameraga”.

Poseeritakse, töövahend käes või siis oma poekese taustal. Pilt tehtud, pööran kaamera mind saatva rahvasumma poole, näidates pisikest pilti ekraanil. Iga “töösaavutust” saadab rahulolev mõmin koos hüüetega tahsakor – tänan. Need on kurnavad tunnid, aga tagasi jõudes olen positiivseid emotsioone täis.

Õhtul läheme hobukaarikuga sõitma; Tahmina on kaasa kutsunud kohaliku töötaja Abdul Latifi. Hobune longib, lapsed hõiguvad ja vastutulevad tuktukid tuutuvad. Ootamatult teeb Abdul ettepaneku külastada tema kodu. Ta kinnitab, et ema ja õed tunnevad kindlasti suurt rõõmu külaliste üle. Nii see ka on – meid pannakse istuma külalistetoa kaunistele vaipadele, serveeritakse teed ja maiustusi. Abduli õed on hirvesilmadega haprad olendid. Mõlemad õpivad viimaseid aastaid kooli, üks saab päris hästi inglise keelestki aru. Abduli vennad on kõrgelt haritud ja perekond lubab lahkelt ka tüdrukutel edasi õppima minna.

Abduli ema on üks suursugusemaid daame, keda olen kohanud. Tal on kuninglik hoiak ja väljapeetud käitumisviis. Tahaksin väga perekonnast pilti teha, aga ema annab loa vaid enda ja pisikeste laste pildistamiseks. Olen tänulik sellegi üle.

Õhtul longime saksa restorani (Kunduz on peamiselt saksa organisatsioonide päralt), pistame grillitud liha ja joome vahutavat vaadiõlut. Jalutame tagasi pimeduses, vaid kanalites vulisev vesi reedab tee asukohta.

Tagasisõit kulgeb rahulikus tempos. Ehkki reis kestab 7 tundi, paneb ümbritseb maastik autosistumise väsimust unustama. Kunduzi ümbruses vahelduvad madalad mäed vahelduvad kollaste vilja- ja heleroheliste riisipõldudega. Kui riis on äsja istutatud, siis vilja juba koristatakse.

Järgneb tõus Hindukushile, mis tipneb enne Salangi lumiste nõlvade ja väheste liustikega. Pärast Salangi üllatavad meid väikesed külad, kus majad on ehitet kõrgetele kaljunukkidele ja jõeorus kasvavad mooruspuud. Lapsed seisavad tee ääres, pakkudes värskeid vilju ja ostan 20 afgaani eest (ca 5 krooni) kausitäie hõrku mooruspuuvilju, mida naudinguga ülejäänud aja pistan.
Pärast mäeahelikku kulgeb tee laias orus, möödudes viinapuuistandustest ja Bagrami sõjaväebaasist. Ning just enne hämaruse laskumist mähkub me ümber sudu ning ving, mis ennustab Kabulisse saabumist.


Comments: Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?