Kabuli päevik

Legend räägib, et palju aastaid tagasi elas Bamiani lähedal orus draakon, kes terroriseeris siinseid elanikke. Iga päev olevat ta soovinud kohalikult kuningalt üht näitsikut, kaht elusat kaamelit ja 600 naela muid toiduaineid.
Ühel päeval saabus orgu mõõgaga noormees, Hazrat Ali (prohvet Muhamedi väimees, moslemite Püha Jüri). Kaitstes järjekordset ohvriks valitud neidu, ründas Ali draakonit ja raius ta pooleks - peast sabaotsani. Orgu põgenenud tütarlaps kandis sõnumi päästjast linnaelanikeni, aga kui need orgu tõusid, oli Ali juba oma kuulsal ratsul juba minema kapanud.
Sellise legendiga põhjendatakse Darya Ajdahari (Draakonioru) omapärase kujuga kalju tekkimist.

Sõidame orgu pärastlõunal, mil taevas on kattunud tumedate pilvedega. Teel läbime mitmed tuulised kanjonid, mille seinte vahele püüavad end sisse sättida uusasukad. Võrreldes Bamiani oruga on maapind siin vaene: vaid üksikud haledad rohutuustid jäävad silma. Järskudel nõlvadel liiguvad hiiglaslikud lambakarjad, keda karjus – minu silmale arusaamatuks jääval moel – endale sobivas suunas ajab. Mõni mäekülg on tiheda punaste kivide jadaga ääristatud, nii et lambakarja miinidest eemalehoidmine on kindlasti vajalik.
Oru põhjas astume Andresega bussist välja, Siri eelistab motoriseeritult mäeharjale tõusta.

Algul ei tundu midagi erilist silmale avanevat, aga mida kõrgemale tõuseme, seda põnevamaks vaade muutub. Tagasivaatega Bamiani suunas on kaljud valdavalt kollastes toonides, nende kohal valendab Hindukuši ahelik. Uued vaated avanevad punastes-rohelistes-kollastes toonides segatud mägedele. Künka hari kujutab endast kitsast kaljut, mille poolitab sügav lõhe. Künka kuju – koos harja meenutava kaljunukiga – on legendiga päris hästi vastavuses. Hiigelsuure “pea” ligiduses saavad alguse mitmed mineraalveeallikad: nii läigib kogu mäekülg “draakoni pisaraist”.

Lähivaade mäeküljele on imekaunis: mineraaliderikas vesi moodustab õhkõrnu keerulisi mustreid. Lisaks on mäetipul veel mitmed põnevad jäänukid. (Pean häbiga tunnistama, et aastaid tagasi õpitud geoloogiast on alles vaid tugev tõmme mägede suunas, aga mitte teadmised. Niisiis täpsustab geoloogist sõber: need kuhilad on erosioonijäänukid. Sõbra sõnul kutsutakse sellist tüüpi maastikku "badlandiks" Pildi tagaplaanil mäeseljandike jalamil peaksid olema uhtekuhikud e. kolluuvium.)

Meid tabavad künka tipus tugevad tuuleiilid ja hakkab tibama vihma. Tänu omapärastele ilmastikutingimustele muutub vaade järjest fantastiliseks: samal ajal kui madalad päikesekiired joonistavad meie teravad varjud välja mäeküljele, mattuvad ümbritsevad ahelikud tumedatesse pilvedesse. Mägede-orgude kohale joonistuvad välja tumesinised vihmajoad ja ühel hetkel laotub laotub sünkmustade pilvede taustal välja vikerkaar.

(järgneb)

# posted by Õnne Pärl @ 10:54 AM