Kabuli päevik

Jalutame täna pärast tööd saksa õllerestorani. Sööme vorste, shnitslit ja hapukapsast. Joome peale vahutavat vaadiõlut, mis on kaks korda odavam kui õlu üheski teises Kabuli restoranis.
Sattusime siia õlletuppa esmakordselt mõni aeg tagasi koos brasiillastega. Toimus suvehooaja pidulik avamine, mängisid saksa shlaagrid, rahvas pugis ohjeldamatult vorste ja saadik pidas - loomulikult saksa keeles - kõne. Naljakas on asja juures see, et kodus ei pea ma hapukapsast-vorstist-praekartulist eriti midagi. Kabulis märkan, et toimuvad mingid vangerdused: kuna valikuid eriti ei ole, oled tänulik sellegi vähese teistsuguse maitse eest, mida on võimalik saada.
Eile toimus veel üks kohtumine saksla kultuuriga: kirjutasime nimelt Fritzuga alla lepingule oma kodu rentimise osas. Tutvume ka Fritzu idamaise naise Roja ning väga kena tütrega, kes õpib siin ameerika koolis. Pere on lahkumas Mosambiiki; Kabulis on nad vastu pidanud 3 aastat.
Praegu on segane asja juures vaid see, et Fritz lahkub maalt 31. augustil ning samal päeval lõpeb ka tema üürileping maaomanikuga. Hetkel ei ole ettekujutust, mis meist saab edasi, aga loodame siiski, et saame kauemaks oma majakesse jääda kui kolm ja pool kuud.
Pärastlõunal lobisen veidi Skype vahendusel eesti sõbratariga ja kurdan, et pean lähematel aegadel kodusisustust ostma. "Oma kodu sisustamine - see on ju tore," arvab sõbratar. Ilmselt olekski, kui mul oleks vähimatki aimu, missugusest hurtsikust minna linu otsima või kust saab nuge-kahvleid. Kardetavasti pean autojuht Mussa abi paluma, sest lisaks ei meeldi mulle hinnad: juba valget naist nähes lajatatakse mulle reeglina mingi mõttetu numbriga.
Viimastel aegadel käin sööki ostmas ühes iraani kaupluses: see on esimene pood, kus ei ole ohtu saada ostukorvi (muide ka ainus koht Kabulis, kus ma tean ostukorve olevat) kolm aastat tagasi aegunud shokolaadi või neli aastat tagasi aegunud (ilmsete käärimistunnnustega) marineeritud kurke. Iraani kaupluses on hinnasildid ning hinnad - vähemalt Kabuli kontekstis - mõistlikud. Poe manager tutvustab mulle ühel kaunil päeval ka külmikute sisu ja nüüd pugime iga toidukorra juurde mõnuga kreemist iraani jogurtit (mis maitseb umbes nagu hapukoor) või juustu (vedelikus, maitseb nagu fetajuust).