Kabuli päevik

Täna peaksime kolima. Nimelt helistas esmaspäeval mulle Thomas, endine rentnik. Ta kurtis, et ei saa lubatud ajal välja kolitud ja palus kaks päeva pikendust. Ühelt poolt on arusaadav, et siin maal on pidevalt mingi segadus, aga ikkagi ei meeldinud see üldse. Meil tuli maksta kahe lisaöö eest võõrastemajas; lisaks olid mul juba enne Kunduzi-sõitu pakitud omad asjad tihedalt kokku. Topin nüüd ülejäänud asju kohvrisse ja närveldan. Saame me ikka pärast lõunat kolitud nagu lubatud?
Eile kutsus Jean meid oma sünnipäevale. Üllataval kombel oleme - peale töökaaslaste - ainukesed külalised. Mul on tunne, et Jeani sümpaatia johtub meie nõukogude päritolust ja vene keele oskusest. Jean on töötanud aastaid Venemaal ja lisaks pefektsele vene keelele omandanud ka kombed: kui juua, siis ikka korralikult. Kui rääkida, siis ikka südamepõhjast. Kui muusikat kuulata, siis ikka kõvasti. Mul on tunne, et tema ameeriklanna keha on üks suur eksitus, sest selle sees peitub tõeline russkaja dusha.
Jean elab majas, mille alumisele korrusele on kolitud tema kontor. Tal on ees keerulised ajad, sest tööandjal nimega IWPR (ehk maakeeli otsetõlkes Sõjast ja rahust kirjutamise instituut) ei ole piisavalt raha ning kaalutakse Afganistani rakukese sulgemist. Jean on teinud siin poolteise aasta jooksul head tööd, loen heameelega tema afgaanidest kolleegide kirjutatud ülevaateid. See põneva elukäiguga daam on kiindunud nii oma kolleegidesse kui ka Afganistani ja väljavaade maalt lahkuda kurvastab teda tõsiselt.
Niisiis istume pidulauas koos kuue tõsise noore afgaani ajakirjanikuga. Tegelikult töötab toimetuses ka üks noor daam, aga õhtul ei ole lubatud tal peost osa saada. Lauale kantakse kofta (lihapallid) ja mantu (suured käsitsi valmistatud pelmeenid täidisega). Mõned afgaanid lubavad endale ka ühe õlle, aga mitte enamat.
Jeanil peituvad ohjeldamatud veinivarud külmkapis ja enne kui arugi saame, oleme parajalt purju joodetud. Mingil hetkel väsivad afgaanid ilmselt pidevalt vene keelele ümberlülituvast vestlusest ära ja nad kaovad vaikselt ükshaaval lauast. Alles jäävad vaid tõlk ja noor afgaan, kes just USAst 3-nädalaselt õppereisilt tagasi tuli.
Algul keerleb vestlus sünnipäeva tähistamise traditsiooni ümber. Jeanile nimelt tundub see väga oluline, meile mitte eriti oluline ja afgaanidele ilmselt suht võimatu, sest suurem osa kaastöötajatest ei teagi oma sünnipäeva. Vahel isegi mitte aastat. Õhtu arenedes liigub vestlus abstraktsetele küsimustele. Peamiselt vaidlevad Jean ja Andres, kes on ootamatult kuidagi äärmiselt jutukaks muutunud. Meil, ülejäänutel, õnnestub vahel mõni sõna sekka puistata või siis peanoogutse või -raputusega vestlusele kaasa elada. Tegelikult naudin seda õhtut: esimene kord Afganistanis, kus jututeemaks eksistentsialistlikud küsimused.
Jeanil on kohati kaunis jäigad arusaamad ning ta meenutab mulle mind ennast kunagi aastaid tagasi, mil tundus auasjana kehtestada kindlasti oma tõde. Nüüd märkan - sisimas muiates -, et kaldun järjest enam Andrese voolava mõtteviisiga partei poole. Afganistan on pannud mind järele mõtlema paljude asjade üle, mille üle ma teismeeast saati ei ole enam juurelnud. Järjest enam näib mulle, et nö "valmis tõdedega" pole suurt midagi peale hakata.
Paar päeva tagasi vestlesin ühe ÜRO liinis töötava rootslannaga. Ta on tulnud Afganistani nädalaks ajaks: pendeldab marsruudil võõrastemaja-töö. Ta ei tohi sammugi omapäi tänaval astuda ega julge näpuotsagagi puutuda värsket salatit. Ometi tunneb ta end täiesti pädevana siinse ühiskonna juhendamises. Kuulan tema kivistunud arusaamu ning mõtlen huviga, kas ta tõesti ei ole kunagi kahelnud, et kõik ühiskonnad ei ole (veel) selgelt lahterdatud, kus iga olukorra jaoks on tagataskus ainuõige käitumisjuhis. Kui Eestis olen paras lobiseja, siis siin olen enamasti vaikne pealtkuulaja. Rootslanna tunneb viisakalt huvi minu elustiili vastu ning vahib mind kui debiilikut, kui üritan seletada, et püüangi harjuda kohalike bakteriga (mul ei ole kogu selle aja jooksul ühtki kõhuprobleemi olnud, ptüi-ptüi-ptüi) ning samuti kohalike oludega, jalutades tänavail.
Olen puutunud kokku mitme eksperdi või projektijuhiga, kes omavahelises vestluses selgitavad, et moslemid ei olegi isiksused (sest neil puuduvat jooned, mis tegevat inimesest isiksuse) või et igapäevaelu Afganistanis tuleb töö nimel ära taluda, sest kõik välismaalased vihkavat nagunii afgaane ja vastupidi.