Kabuli päevik

Meie kolmas Bamiani päev on jalutuspäev. Longime oma külalistemaja juurest Buddhade manu. Väldime tolmust kruusateed, nii et liigume peamiselt põldude vahel piki kõvaks tambitud radasid.

Alla orgu laskudes möödume uuest turupaigast; vanast bazaarist on vaid rusud alles. Taas Talibani pärandus: 2001. aastal mitte ainult ei õhatud 1700- aasta vanused meistriteosed, 38 ja 55 meetri kõrgused Buddhad, vaid toimus ka massimõrv. Hukati 170 tsiviilisikut, kaasa arvatud kohalikud abiorganisatsioonide töötajad.

Kujude asukohad on täna ümbritsetud traataiaga. Suure Buddha niši jalamil asub arheoloogiakeskus. Selle ühest kabinetist avastame mehe, kes ei räägi küll inglise, aga see-eest vene keelt. Selgub, et tegu on Lvovis sõjaajakirjandust studeerinud afgaaniga. Saame ametlikud piletid ja meile ulatatakse võtmekimp. Giidi kaasa ei anta; võime omapäi avastusretkele suunduda.

Suure Buddha jalamil ei ole kahjuks suurt midagi enam vaadata: vaid lõputud mustunud lagedega koopad, mis haledasti rüüstatud. Aias asub ka varjualune, kuhu allesjäänud tükid kokku kogutud. Käib suurem vaidlus, kas taastada Buddhad või jätta asi nii nagu on. Mitmed tuntud kultuuritegelased on naeruvääristanud taastamise ideed, nimetades seda disneylandiks. Jaapanlaste idee tekitada öösiti niššidesse hiiglaslikud hologrammid tundub veidi rahulikuma lahendusena.

End kõrvetava päikese all praadides jalutame mööda kaljuseina väiksema Buddha kujuni ja katsetame läbi võtmekimbu, kuni viimane ukse kaljuseinas avab. Siis läheb põnevaks: nimelt on rajatud kalju sisse võimas koobaste-käikude süsteem. Hiina palverändur Hsuan-tsang, kes külastas Bamiani 632. aastal, mainib 10 templit ja ligi 1000 preestrit. Sada aastat hiljem pöördusid esimesed Bamiani elanikud islami usku, et hiljem tagasi budismi poole pöörduda. See pälvis fanaatilise Saffarid Yaqubi tähelepanu ning ta ründas orgu raevukalt. Ghaznaviidide perioodiks (962. aastal) oli islam vallutanud kogu oru.

Meil on võimalik jalutada üle Buddha “pea”, sooritades kõrvalepõikeid harukäikudesse. Kui Nancy Dupree kirjeldab oma 1977. aastal avaldatud raamatus erinevaid värvilisi seinamaalinguid (vastavalt ajastule), siis praegu on neist alles vaid üksikud fragmendid.

Templiruumid on erineva kujuga: näiteks on üks ruum oktagonaalne ja nišid seines lasevad aimata, et ka kujusid olid kaheksa. Osad ruumid avanevad omakorda teise ruumi kalju sees, osad otse kaljuseinale. Väga kõrge astmevahega trepid viivad nii alla kui ka kaljude sügavusse (järgmisel päeval on jalalihased ikka päris valusad). Väljaspoolt vaadates jääb mulje nagu asuks seina sees mitmekorruselise maja koos treppide, rõdude ja balkonitega.

Siit avaneb imekaunis vaade orgu ning kummalise tsitadelli Shahr-I-Gholghola (Karjete linn) varemetele. Kindluse hävitas Tšingis-Khaan 1221. aastal. Sellega saabus ka lõpp Bamianis valitsesenud Shansabani kuningate õitsvale, kuid paraku lühiajalisele dünastiale. Lõpp oli – vastavalt legendile – päris kole.

Kohaliku valitseja Jalaluddini tütar oli pahane oma isale ja otsustas reeta linna Tšingis-Khaanile. Ta läkitas otse vallutaja telki noole kirjaga: selles soovitas ta tõkestada tsitadelli toitva maa-aluse salajase allika. Khaan vallutaski tsitadelli ja tappis orus iga elusolendi. Hoolimatu Jalaluddini tütar lootis tasu oma teo eest. Ta riietus parimasse kleiti ning läks vallutajaga kohtuma: khaan käskis ta aga kividega surnuks loopida.

Sellele põnevale kivihunnikule läheneme õhtul, mil taevas tumedate ähvardavate pilvedega kattub, tuul tolmu üles keerutab ja maastik pea tundmatuseni muutub. Uurime tsitadelli siiski vaid jalamilt: nimelt arvatakse, et tipp on mineeritud ning me ei kavatse ennast uudishimule ohvriks tuua.

# posted by Õnne Pärl @ 11:51 AM