Kabuli päevik

Eilsest. Lähen Anna Carina ja tema sõbratariga shoppingule. Brasiillannad on lõpuks minu juuresoleku täiesti unustanud, tingides ägedalt poeomanikega portugali ja inglise segakeeles. Mulle meeldib üks ompärane ese. Tahaksin seda kingituseks osta, kuid nimetatud 30-dollariline hind mind eriti ei peibuta. Kaupmehe küsimusele vastan ausalt, et maksan eseme eest 15 dollarit ja ei sentigi enam. Mees näeb pikalt vaeva selgitamisega, kuidas ta pankrotti ajan. Asutan end lõpuks minema, sest kauplemine tüütab mind. Viimasel hetkel jookseb mees siiski mulle järele ja nõustub - ebameeldivate sajatuste saatel - tehinguga. Ma saan aru, et kauplemine on siin omaette kunst, aga olen tõesti tüdinud sellest, kuidas asjade hind võib kõikuda kuni kümnekordselt.
Täna läheme Andrese firma asjajaja Najeebi perekonnaga restorani Atmosphere.
19-aastasel pakistani noormehel Najeebil on huvitav perekond: tema kasuisa Jelle töötab Kunduzis projektijuhina, ta ise kannab hoolt Kabulis oma teismeeas õe ja venna eest. Pendeldab perekonnarakukeste vahel ema Tahmina, kelle kantseldada on ka 7-kuune tütreke. Lisaks on perekonnas on veel vanem, 23-aastane poeg. See jutt ei tundu ilmselt eriti erilisena, kui mitte teada, et Tahmina on võluv 36-aastane daam...
Kurdan Tahminale, kuidas poeomanikud mind nähes hinnad mitmekordseks korrutavad. Daam teeb mulle ootamatu ettepaneku: tulgu ma homme temaga koos Kunduzi kaasa, ta aitab kohalikest kauplustest meie Kabuli-kodusse vajaliku kraami osta. Teisipäeval peab abikaasa Jelle nagunii Kabulisse tulema. Hoolimata sellest, et Tadzhikistani piiri lähedal asuvasse Kunduzi tuleb sõita 6 tundi, tundub mõte mulle ahvatlevana.
Andres ei näi algul eriti vaimustunud, sest teisipäeva õhtul peame oma majja kolima ning hetkel ei ole selge, kas ma kolimise ajaks tagasi jõuan. Luban oma asjad enne ärasõitu kõik kokku pakkida ning Andres annab oma nõusoleku: et kuidas sa naiste maffia vastu ikka saad...