Kabuli päevik

Asun Kabuli poole taas teele kolmapäeval, seekord läbi Praha ja Dubai. Viimase otsa loodan sõita Afganistani ainukese eralennufirma KamAir'iga.
Tegelikult asusin ma juba Kabuli poole teele - eelmisel kolmapäeval. Jõuan Frankfurti ning jään ootama õhtust Afganistani lennukompanii Ariana lendu. Mida aga tabloole ei ilmu ega ilmu, on Kabuli lend. Infost öeldakse napilt, et pean helistama teatud numbril. Loomulikult number ei vasta. Kui juhmilt keset terminaali seisan ja juurdlen, mida edasi teha, hakkab minu kõrval ametnikku piinama 5-liikmeline afgaaanide perekond. Peretütred räägivad head inglise keelt ja nad võtavad mind oma tiiva alla.
Meid tüüritakse lennuliini boksi lähedale, kus on kohal - silma järgi otsustades - vähemalt sadakond afgaani koos peredega. Ajan kena koolitüdrukuga juttu ja selgub, et ei väljunud ka esmaspäevane lend. Pere elab Saksamaa teises otsas ja ootab kaunis pahaselt juba mitmendat päeva hotellis, millal lennuk väljuda suvatseb. Inimesed on küll väliselt rahulikud, aga näoilmed räägivad oma keelt. See on meie enda lennufirma, kes lollitab, ütleb üks afgaani mees mulle nördinult. Teine räägib pisarsilmi, et peab olema järgmisel päeval tähtsal töökoosolekul Kabulis. Ma jään tööst ilma, kurdab ta.
Umbes tunni pärast saabub lennufirma esindaja koos kolme politseinikuga, kes närviliselt rahvamassi silmitsevad. Ariana letiesine ummistub. Esindaja jagab selgitusi saksa ja dari keeles segamini, nii et ma ei saa millestki aru. Õnneks räägivad välisafgaanid ka inglise keelt ja nii saan teada, et lendu ei toimu täna, aga ka mitte homme. Võib-olla ülehomme, aga võib-olla esmaspäeval. Insallah.
Mul õnnestub kuidagi letini trügida ja esindajale öelda, et tahan piletiraha tagasi. Ta kinnitab, et hetkel küll ei saa mind aidata, aga kui järgmisel päeval kontorisse tulen, makstakse raha tagasi.
Ehkki meil on kaks ja pool tundi ajavahel Afganistaniga, ei ole Andres veel õnneks magama läinud. Tal õnnestub internetis - linn on täis ju jalgpallifanatte - broneerida sama hotell, kus magasin kuu tagasi ning ka osta järgmiseks päevaks ka pilet Tallinna. Edasi on juba täielik deja vu: lohistan end tuttavasse hotelli (isegi tütarlaps leti taga tunneb mu ära), lükkan asjad tuttavasse tuppa ja lähen sööma ümber nurga tuttavasse hiina restorani. Pärast istun jõe ääres tuttaval pingil ja vaatan päikseloojangut. Ainult nutmine on päevaplaanist väljas - olen tõeliselt vihane. Aga süüdistada ei ole kedagi, sest teadsin väga hästi, et lend Arianaga on loterii.
Järgmisel hommikul selgub, et Ariana kontor asub kahe minuti kaugusel. Kohe tehakse mulle selgeks, et raha tagasi saada on suhteliselt võimatu: ma võivat ju endiselt piletit kasutada! Teise variandina soovitatakse pommida Ariana kontorit Kabulis, sest sealt mu pilet on ju ostetud. On halenaljakas, kui lennufirma agent mulle heas inglise keeles seletab: kui te elate ise Afganistanis, siis te ju teate, et Arianat ei saa usaldada! Miks te mõnd teist lennuliini ometi ei valinud? Nojah, nagu oleks eriti midagi valida...
Mingil hetkel kaotan kannatuse ja tõstan häält. Mulle serveeritakse kohvi ja helistatakse Kabulisse. Mind püütakse veenda, et ehk siiski tuleb järgmisel päeval lend. Peagi saabuvat tähtsad ninad ja need otsustavad ära, lend tuleb või mitte. Mul tarvitsevat vaid rahulikult hotellis istuda ja oodata: ükskord tuleb ju lend ikka jne. jne.
Kaks tundi enne Tallinna lendu on mul selge, et Ariana lennu osas ei ole mitte midagi selge. Tõttan lennujaama viivale rongile, haaran kassast pileti ja jõuan viimasel hetkel Eestisse suunduvale lennukile.