Kabuli päevik

Eilne päev lõpeb muigega. Nimelt tuleme peale põhjalikke arvutusi maja rentimise osas järeldusele, et üks suurimaid jooksvaid väljaminekuid on kulutused päeva- ja öövalvurile, 300 dollarit kuus. Andres arvab, et ostame parem automaadi ja paneme selle voodi alla: kalashnikov maksab 200 dollarit ja laskmisega saab ta hakkama küll. Meenub häguselt, et mingi vene polkovnik saatis mindki keskkoolis sõjalise kasvatuse raames laskmisvõistlustele.
Kohtume kinnisvaramaakleri kontoris väga enesekindla olekuga härrasmehega, et rääkida parlamendi tagusest väikesest majast. Tegelikult läbirääkimisi ei tulegi: omanik deklareerib, et tahab aasta jagu üüri ette. Hiljem on ta nõus taanduma siinkandis tavapärasele kuuekuulisele ettemaksule. Aga klausliga, et nelja kuu pärast tahab järgmise kuue kuu üüri. Ta jääb kurdiks meie selgitustele, et turvaolukorra halvenedes võib juhtuda, et oleme paari päeva pärast maalt läinud - mis kasu on meil siis majast Kabulis? See on teie mure, on omaniku kokkuvõte. Mees ei tee mingeid järeleandmisi ja jätame viisakalt hüvasti - kui nii, siis nii. Viimasel hetkel võtab sõna Andrese juuraharidusega autojuht, kes hakkab omanikku tema põhimõttekindluse pärast udjama. Andres on sunnitud Karimi korrale kutsuma: see veel puudus, et tüli majja tuleb!
Aga maakleril on üllatus plaanis: ta viib meid üht kahekordset vana maja vaatama. Krohvitud maja meenutab Tähtvere avaraid elamuid: see on hea planeeringuga, puidust lagedega ja valge. On isegi kamin ja suurepärane vannituba. Krundil on hiiglaslik roosiaed - silma järgi hinnates umbes 2000m2. Otse üle tee on politseijaoskond ning maakler väidab, et siin elanud filipiinlastest paaril ei olnudki valvureid.
Sõidame läbirääkimistele teise maakleri juurde, kel on parajasti kontoris tähtsad külalised. Niisiis võtame platsi kontori ees tiheda liiklusega tänaval. Meile leitakse istumise alla plasttoolid, serveeritakse teed ja läbirääkimised võivad alata. See vestlus on kahtlemata palju tulemuslikum: hind taandub 750 dollarile (päev hiljem 700), mees lubab teha maja juures pisiparandused ja üüri küsib kolm kuud ette. Tegelikult on kaunis naljakas: meie istume Andresega tõsise näoga nagu tobedad pukujukud, samal ajal kui Najeeb meie nimel maakleritega pikka emotsionaalset vestlust arendab. Hiljem selgub, et ta ei pea Andrese osasid ettepanekuid heaks ja tõlgib nö meile kasulikumalt.
Võtame endale mõtlemisaega ja läheme koju, pea paks. Pärast nädalast ringivaatamist on selge, et Kabuli kinnisvaraturul on toimunud tuntavad nihked mõistlikuma hinna suunas. Kui kevadel alustasime majade vaatamisega, siis küsiti üüri vähemalt ca 1500-2000 dollarit kuus, nüüd saab maja vähemalt parlamendi ümbruses kindlasti alla 1000 dollari kätte.
Rendihinna poolest mahume ilusasti eelarvesse, aga asjalood on keerulisemad: kõigepealt lisandub esmane investeering alates külmkapist ja pliidist, lõpetades generaatoriga. Teiseks teame, et laias laastus on maja ülapidamise kulud keskeltläbi ca 800-1000 dollarit kuus; Kolmandaks on selgunud, et maakler ootab tasu poole kuu üüri suuruses summas. Ja viimane, kõige valusam punkt: oleme maalt ära augusti algusest vähemalt septembri keskpaigani ja ei taha kuidagi maksta maja eest, mida kasutada ei saa. Andres pakub küll valuraha, et maja meile alles hoitaks, aga sellest ei taheta kuulda.
Samas hakkab tunduma, et oleme nädala jooksul mitut sobivat maja on näinud: miks ei peaks neid olema siis ka tagasi tulles? Andrese töökaaslased on pakuvad meile lahkelt peavarju seniks oma pesas, omaette tuba on seal täiesti olemas.