Kabuli päevik

Hommikul tuleb Karim meile järele ja viib Gulbagh'i (tõlkes "lilleaed") jalutama. Sõidame mööda Kabuli jõe äärset (jõeorg on hetkel küll täiesti kuiv) tuttavat teed Lalanderi suunas, kuid keerame õige pea pärast Kabuli lõppemist külavahele. Peagi hakkab paistma kõrgete puude tihe tumeroheline klump - haruldane vaade siinses maastikus. Kunagi olid kõik need mäeküljed metsaga kaetud, aga hoolimatu maharaiumise tagajärjel näeb üliharva mõnd suuremat puud. Mõnede Kabuli tänavate ääres annavad hiiglaslikud kännud ja juured vaid aimu, kui roheline see linn kunagi oli.
Peatume peagi värava ees, kus poistele nõutud 150 afgaani (ca 3 dollarit) maksame ja olemegi sees. Peale Herati, mis oli roheline linn, ei mäletagi Afganistanis sellist mõnusalt jahedat ja varjulist tunnet. Lilli siin küll ei ole, aga rohelust jagub küllaga. Hiiglaslike puudega ääristatud alleede ääres niriseb kraavides vesi. Päike püüab küll tungida läbi tihedate puulatvade, tekitades teele üksikuid heledaid laike, kuid jääb suhteliselt jõuetuks tiheda rohelise müüri ees.
Karimil on täna kaasas väike tütar ja poeg, kes lippavad ringi nagu koplisse lahtilastud varsakesed. Teeme pargile ringi peale ja ronime kõrvalasuva künka otsa, kus seisavad soomiku jäänused. Kogu maastik on kõrbenud toonides, ainult park moodustab üksiku erksa laigu. Künka otsas on asunud suur maja, pigem palee, mille saatusest räägivad vaid kaks pommilehtrit. Selles majas elanud inimestel avanes terrassidelt oivaline vaade Lalanderi kuru suunas; parki viivad siit veel tänagi trepid.
Ehkki on suhteliselt varane hommik, näeb perekondi piknikupaiku sisse seadmas. Kauneim istumiskoht asub väikese basseini kõrval hiiglaslike puude vilus. Siia on end vaipadele külitanud perekond: väga väärika olekuga vanemad, filmikaameraga vanem poeg, kaunitarist tütar ja noorem poeg, kes meiega inglise keeles tutvust tuleb sobitama. Sõbralikult kutsuvad vanemad meid endaga teed jooma (aga mitte autojuhti, siin paistab tehtavat klassivahet). Karim jätab oma lapsed meie juurde mängima ja läheb ise autot ära tooma. Laseme noorel peretütrel endile teed ja kompvekke serveerida. Perepoja vahendusel arendame vestlust - tegu on kõrge ametniku perekonnaga - kui äkki piknikupaiga kõrval mitu autot peatub ja sealt tohutul hulgal peamiselt naisi-lapsi välja pudeneb.

Tegemist on suure perekonnaüritusega. Daamid kannavad pigem indiapäraseid riideid ja näevad kaunid ja hoolitsetud välja; lapsed on pigem euroopaliku riietusstiiliga. Tulebki välja, et enamik pereliikmetest on Afganstani külla tulnud; kes Inglismaalt, kes Belgiast. Mehed tulevad viisakalt kätt suruma, naistelt saan traditsioonilise põsemusi. Ehkki meid palutakse lahkelt ka sööma jääda, taandume Andresega kindlalt. Afgaanid võivad olla vägagi lahked ja viisakad; me ei taha nende külalislahkust siiski kurjasti kasutada.
Tagasiteel palun teha peatuse naiste pargi juures. Kõigepealt otsib mind räme naisvalvur läbi. Seejärel piilun väravast sisse - edasi ei taha hetkel minna, sest küsitakse piletiraha. Mulle avaneb jalgpalliväljaku suurune maa-ala, kus on poeputkad ja mõned atraktsioonid lastele. Paar üksikut rääbakat puud on ka siia ära eksinud. Pärast Gulbaghi tundub Kabuli naistele mõeldud aed kuidagi eriti külalislahkusetu ning troostitu.