Kabuli päevik

Igal hommikul lõbustame enne Andrese tööleminekut end jänkupuuri piilumisega. Nimelt on meie pesakeses elavatel lastel oma lemmikloomad. Päeval lastakse jänkud õue lahti; nad liduvad igas suunas laiali, nosides lilli ja kalpsates liivakasti. Väga popid on siinkandis ka kanaarilinnud: üks manageridest toob tihti oma linnukesed kaasa ja siis nad laulavad üksteise võidu tundide viisi. Kabuli restoranides on mitmeid loomi: Le Monde võõrastemajas elavad antiloobid, restoranis Atmosfere küülik, india restoranis mingid põnevad kanalised. Koeri seevastu näeb üliharva, ehkki nende haukumist on öösel kuulda küll.
Viimastel päevadel kohtume tihedalt Andrese töökaaslastega ja nende sõpradega, kes on hariduselt veterinaarid. Siin töötavad eksperdid meenutavad mulle tihti pensionil priimabaleriine: tegu on tugevate isiksustega, kes nõuavad täit tähelepanu oma egole. Igatahes tänan jumalat et ei tea veterinaariast mõhkugi ning mul puudub vähimgi võimalus suurustamisorgias osaleda.
Paar päeva tagasi satume Giuseppe - kes on tõepoolest suurepärane kokk ja imepärane külaliste vastuvõtja - korraldatud õhtusöögil kuulama pealt vestlust, kus veterinaarid omavahel vaimustunult räägivad haigustest. Afganistan on imepärane koht, kinnitavad nad: pea iga looma lahates võid sattuda mingi haiguse otsa, mis muidu vaid raamatututest teada.
Kevadel oli peamine jututeema kanade tapmine: kodulinde notiti linnugripi hirmus ikka tuhandete viisi maha. Meie sõber Siri kartis sotsiaalset katastroofi; nimelt tegeles 35 000 afganistani leske endal elu seeshoidmiseks kanakasvatusega.
Andres kirjeldas, kuidas igal hommikul võis näha hõbedastes tulnukaülikondades seltskonda: veterinaaria labor tühjenes inimestest, kes kõik suundusid küladesse linde mõrvama. Terved pikad õhtud kuulasime õhtusöögilauas arutlusi selle üle, kuidas on ikkagi sellel maal õige viis linde tappa.
Nüüd siis viimane lugu: nimelt otsustati kanad uimastada eetriga ning seejärel neile tuli otsa pista. Üks kana olevat aga liiga ärgas olnud ja lennanud põlevana mööda õue ringi. Mul kisub kõht krampi, samal ajal kui lauasistujate näoilmed näivad tõeliselt lõbustet. Samas näitab Giuseppe tõelise isauhkusega meile elektrikilbi otsas pesitsevat tuvimammat, kes poja välja on haudunud. Saa neist veterinaaridest aru.