neljapäev, juuli 20, 2006
Metamorfoosid
Pärast esimest nädalat Kabuli-elu mõtlesin: kuidas suudan siin elada mitu aastat, kui võõrastemajastki välja ei saa? Mõne kuu pärast olime nii kodunenud, et julgesime proovida elamist teiste omasugustega koos. Tõsi küll, kõrgendatud müüride-okastraatide taga. Nüüd oleme omaette maja otsimas, jagamist teise paariga ei ole tõsiselt kaalunudki. Ja täna viib Andese töökaaslane, tõlk Kabir, meid vaatama elamist afgaanide juures. Ma ei oska midagi loota. Kabir on rääkinud pensionil lendurist, kes osa oma majast üürile tahab anda. Kõnnime viis minutit oma praegusest elamisest edasi mööda peatänavat. Kabir teeb pöörde kvartali sisse ja leiame end ootamatult vaiksest tupikust.
Muljetavaldavalt kõrgekasvuline peremees Zahir tuleb väravale vastu, toetudes kargule. Hiljem selgub, et kaugelearenenud suhkruhaigus põhjustas poolteist aastat tagasi gangreeni ja jalg ampulteeriti. “Enne võisin jooksta nii et vähe polnud,” ütleb mees valusuhkelt.
Krundil kõrgub tavapärane suur maja ning väike õuemaja. Aeda on kuhjatud hoole ja armastusega kasvatatud lilled, mitmed istumis- ja grillimispaigad, linnumaja ning koeraaedik. Hoolimata kokkusurutusest on üldmulje kodune ning hubane.
Peremees elab suure maja allkorrusel kahekesi koos naisega. Ta näitab meile maja ülemist korrust, mis tundub meile liiga suur ning õuemaja, mis hakkab kohe meeldima. Siin on väike esik, külalistetuba, magamistuba, vannituba ja köök. Köögis on olemas nii pliit kui külmkapp – viimane kannab muide Snaige kaubamärki.
Istume maha suure maja allkorrusele, kus meile rohelist teed serveeritakse. Mida kõike siin ei leidu: pronksist kujusid, vitriinides külm- ja tulirelvi, ohejeldamatult kitshilikke maastikumaale, mitmeid akvaariume, hiiglaslik kasseti- ja vinüülplaatide kogu, muusikariistu... Muu seas osutab Zaher uhkusega fotole, kus ta on pildistatud koos paljude afgaanide jumalusega, väepealik Massoudiga.
