Kabuli päevik

Olen kohtunud taas armsate inimestega: nautinud Andrese töökaaslane Giuseppe valmistatud mitmekäigulist õhtusööki (üks külalistest on kuulikindlas vestis, kiivri ning relvaga varustet Jessica), lobisenud valge veini juures rootsi eestlanna Viiuga ning tüütanud dari keele küsimustega oma sõpra Waheedi. Keeleõpetaja nimelt üllatas mind paar korda kõrgema hinnaga kui kokku leppisime (kolme tunniga nädalas soovib ta siinse keeleõpetaja kuupalka). Minu vastuväidete kummutamiseks saatis terve nimekirja enda õigustamiseks, mis mh sisaldasid punkte nagu "te õpite keelt üksinda väga erilisel meetodil" või "te peaksite mõtlema turvalisusele, et kes teid ikka õpetab" või "keeleõpetus sisaldab individuaalsete plaanide koostamist". Kirja tulemusel otsin riiulist välja taas Glasmanni õpiku ning piinan oma ettelugemisega Waheedi.
Enamuse energiast kulutame hetkel taas majaotsinguile.
Esimene näide. Autojuht Karim - nimelt on Andresel uus autojuht, Mussa lahkus töölt ja soovitas enda asemele oma juuraharidusega venna - veenab meid kohtuma kinnisvaramaakleriga. Oleme talle rääkinud oma soovist leida väikest maja ning nüüd olevat võimalus näha ühe õhtuga viit maja. Kui kohale jõuame, selgub, et maakleri-papil pole ühtki maja näidata. Peale mitmeid telefonikõnesid viib ta meid kahte maja vaatama: esimene on tõesti korralik, äsja remonditud, ning teine kirjeldamatult õudne nõukaaega meenutav kitsh. Ühel loendan teisel korrusel neli magamistuba, teisel kuus. Esimesel korrusel ei hakka ruume kokku lugemagi. See-eest oli ideaalse suurusega õuepealne valvurimajake: kaks väikest tuba, tualett ja köök...
Teine näide. Meile pakub kaht tuba ühe ameerika organisatsiooni juht Wazir Akbar Khanis, Kabuli prestiizeimas linnajaos. Üüriks tahab ta enam kui praegu omaette majakese eest maksame. Sõidame asja uurima. Pakutud väikesed ruumid avanevad ühika-laadsesse koridori. Allkorrus on sisustatud kontorina, nii et sõpru kutsuda ei ole kusagile. Aiast on tehtud uudismaa: seal kasvavad mais ja melonid. Ning köök - pakkumine sisaldas ka valvuri ja koka teenuseid - on nii kirjeldamatult räpane, et mul on raskusi viisaka näoilme säilitamisega.
Nii et hetkel on küll tunne, et koli või välja pääle. Viimases hädas helistasime eile Betsyle, Kabuli veteranile, kes siis meile üht teatavat kinnisvaraagenti soovitas. Eks näe, homme peaks kohtumine Mohamediga näitama, kas tal tõesti on väike maja ülevaatamist ootamas!