Kabuli päevik

Mingil müstilisel kombel on internet meid hüljanud ning keegi ei näi täpselt teadvat, miks. Et ka Andrese kontoris kipub internet viimasel ajal harv külaline olema, elame infosulus. Tahame augustis kaheks kuuks Eestisse puhkama tulla, nii tuleb sel kuul kõvasti rabelemist. Nimelt jääme ilma oma kodust: majad võtab üle augusti lõpust organisatsioon, kes soovib siinsetest asukatest lahti saada. Oleme kurvad, aga teha pole midagi. Ei taha oktoobris taas võõrastemajja maabuda, nii püüame elupaiga osas enne lahkumist selguse kätte saada. Taas maju vaatama – jumala eest, varsti tunnen ennast nagu Kabuli kinnisvaraspetsialist!

Vahepeal on olnud paar huvitavat sündmust: esimene üritus oli katse saada tagasi lennukompaniilt Ariana raha ärajäänud lennu eest. Meid saadeti lennuministeeriumisse (?!), mis meenutab sügavaid sovjetiaegu, mil mu ema oli raamatupidaja. Laudu ja kaustu täis ruumi on pigistatud loendamatu arv töötajaid, kes siis arvelaudadel-kalkulaatoritel-arvutitel miskit klõbistavad.

Ehkki olen otsustanud olla hiiglama rahulik, kaotan peagi enesevalitsuse, kui mingit paberit näidatakse ja selgitatakse, et lennuk ju lendas! Väljalendamisaeg langeb kokku ajaga, mil – koos teiste reisilesoovijatega – Ariana leti ees seisin, aga kes sellest hoolib. Lasen Andresel asja edasi seletada, sest olen vihast oimetu. Kompanii inglise keelt oskav töötaja selgitab lahkelt, et Ariana on nõus “lennufaktist” hoolimata piletiraha tagasi maksma, ainult 16% peetakse kinni. See on enam kui unistadagi oleme osanud. Jälgime, kuidas härrasmees kolmveerand tundi mingeid pabereid täidab ja nendega ringi jookseb. Seejärel saadetakse meid kassa juurde paberiga, mille alusel saame piletirahast tagasi umbes viiendiku. Andres läheb uuesti seletust pärima: talle seletatakse pikalt-laialt, mis kõik kinni peetakse: lennujaamamaksud, kütusemaks, kindlustus jne. Ühesõnaga – tore, et peale ei pidanud maksma. Loodetavasti ei ole vaja mul enam kunagi Arianaga lennata.

Teine üritus toimus täna öösel: nimelt kutsub Giuseppe meid endaga kaasa Itaalia saatkonda jalgpalli vaatama. Suures aias on muruplatsile valmis seatud lauad-toolid; külalistele pakutakse värskelt küpsetatud pitsat ja õlut. Ümber külaliste jooksevad saadiku koerad (üks neist kannab nime Attila). Saadiku funktsionalistliku maja ette on tõmmatud hiiglaslik ekraan, mis peegeldub vastu basseinivees. Maast laeni ulatuvatest valgustatud akendest paistavad hoolsa sisekujundaja käe all sisustatud hooletult stiilsed ruumid: klaverid, millele vedelemas Veneetsia maskid, kuninglik kivist kamin, itaalia disainmööbel.

Itaallaste seltskond on emotsionaalne ja sõbralik. Üks daam kiljub (ükskõik mis puhul) katkematult “mamma mia” või “madonna” niivõrd erinevate varjunditega, et lõbus on ka siis, kui jalgpallist sõna otseses mõttes mõhkugi ei mõika. Kui mäng lõpeb Itaalia võiduga, läheb väike kogukond rõõmust segaseks: suudeldakse-kallistatakse ja serveeritakse kõigile vahuveini. Ma ei taipa, miks nii palju kära ühe võidu pärast, kuni Andres selgitab, et olime tunnistajaks maailmameistri tiitlimatšile.