Kabuli päevik

Lõpetasin Saira Shahi raamatu Jutuvestja tütar. Mis mulle afgaanide - või ehk täpsemalt - välismaal üleskasvanud afgaanide raamatuid lugedes meeldib, on olustiku ja kommete tundmine. Paljud sõnad, käitumisviisid ja kohad on usutavad-tuttavad. Teisalt näib mulle, et afgaanidel ei ole (veel) pikkade juttude kirjutamise traditsiooni: raamatute üksikud osad võivad olla tugevad, aga süshee tervikuna kipub olema laialivalguv ning kohati isegi hollywoodilik. Kõik püütakse panna ühte raamatusse - nii on raamatutes kindlasti kohustuslikud kolelõigud Talibanist, Peshawari põgenikelaagritest jne.
Saira Shah kui pooleldi afgaan (isa poolt) tegeleb enda juurte otsimisega. Ta suhtub afgaanide kombesse ülistada verevalamist kaunis irooniliselt. Paradoksaalsel kombel on samas terve tema raamat otsekui ülistus iseendale kui vaprale naisele, kes mägedes mujahedinidega ringi kolab, pommide-miinide vahel ringi silgates. Tegelikult naudin kõige enam osa, mida ta ei olnudki ise kirjutanud: peatükkide ees olid lühikesed värsid-anekdoodid-õpetlikud lood siinkandi kirjanduse (Rumi, Saadi jne) klassikast.
Aga nüüd tuleb meil asjad hiigelsuurtesse plekkkastidesse pakkida (kohalik käsitöö), need Andrese töökaaslaste majja kolida ja seejärel lennukile tõtata. Vandusin küll, et jalga enam Ariana lennuki peale ei tõsta, unustades seejuures ära, et meil on nende Kabul-Dubai tagasisõidupiletid siiatulekust saati tagataskus...