esmaspäev, juuli 09, 2007
Meeste maailm ja naiste maailm

Üks küsimus, millega mind aeg-ajalt pommitatakse: kas sa tõesti usud, et on olemas õnnelikku afgaanitari? Muidugi usun. See, et siin maal on erinevad kombed, ei tähenda veel automaatset õnnetuks-olemist.
Rünnatakse kõikvõimalike kolelugudega lääne naistest, kes on abiellunud muhameedlastega ja pärast läände tagasipöördumist oma kogemustest raamatu kirjutavad. Lugesin Eestis mitu sarnast raamatut läbi ja tahes-tahtmata tekkis küsimus: kuidas oleks nüüd mõne positiivse looga? Nende raamatute probleemiks on see, kirjeldatakse inimeste lugusid, kes on ette valmistumata abiellunud võõrasse kultuuri. Sellisesse kultuuri, kus reeglid on ikka väga paigas. Oleks naiivne loota, et perekond hakkab traditsioone võõra kultuuri järgi muutma.
Kõige suurem erinevus on - minu meelest - see, et kui läänes veedavad abieluinimesed koos palju aega, siis Afganistanis käib elu põhiliselt omasooliste seltskonnas. St naine veedab palju enam aega koos abikaasa ema, õdede, lastega kui oma abikaasaga. Lääne kultuurist pärit naisele võib selline kogemus ikka päris põrutavana (ahistavana) tunduda.
Teine oluline vahe on elu laiendatud perekonnas. Minu poeedist sõber Waheed on ainus moodne afgaan, keda tean elavat omapäi – koos naise ja väikese tütrega. Waheed isegi kandis nädal aega hoolt tütre eest, kui tema poeedist naine Iraanis konverentsil käis. Üldiselt elavad ikka pead-jalad koos mitmed generatsioonid. Kohtasin Kunduzis aseministrit, kel on 22 last (ühe naisega). Ta kurtis, et laste nimedki ei seisa meeles, mis veel lastelastest rääkida...
PS. Pikad vaikimised ei ole tingit mitte sellest, et meiega pn miskit halvasti, vaid ääretult kehvast intenetiühendusest viimasel ajal.