esmaspäev, juuli 16, 2007
Puhkusekorralduse okkaline rada
Et meie Afganistanis kohapealviibimised on seni olnud 5-kuulised (tuleme Eestisse augusti lõpul), siis hakkab väsimus siinsest eluolust peale tikkuma. Näiteks UN-tegelased töötavad rezhiimil 8 nädalat kohapeal ja siis nädal puhkust.Otsustame võtta juuli lõpul nädalase puhkuse, et sõita taas Indiasse. Seekord Kashmiri. Ehkki Kabuliga samal laiuskraadil asuv sihtkoht Srinagar asub linnulennult sama kaugel kui näiteks Mazar-e Sharif, tuleb meil sõita esmalt lõuna poole, Delhisse, ja siis põhja tagasi.
Nagu ikka, algavad organisatoorsed raskused. Kabul-Delhi lennupilet pole probleem, aga India siselennud on see-eest peavalu. Nii Indian Airlines, Deccan Air kui Jet Airlines müüvad internetis pileteid, aga aksepteerivad ainult India krediitkaarte. Eelmisel korral abistas meid üks tuttav hindu, kes nüüd on maalt lahkunud. Seekord läheb skeem segasemaks: Andrese kolleeg Giuseppe palub abi tuttavalt hindult, kes elab Austraalias. Sel mehel küll Indias väljaantud krediitkaart puudub, kuid ta kirjutab oma Mumbais elavale vennale, kes meie näpunäidete järgi siis
odavaimad - Air Deccani - elektroonilised piletid ostab. Imepärane usaldus, arvestades seda, et oleme kusagil Kabulis asuvad tundmatud tegelased. Raha saadame mehele - vastavalt tema palvele - Western Unioniga.Teine segane moment on viisa. Eelmisel korral tegeles viisandusega Andres. Seekord otsustan
asjaga ise toime tulla, sest India saatkond asub meist vaid veerand tunni jalutuskäigu kaugusel. Mul on kaasas täidetud ankeedid, fotod ja passid. Hommikul kohale jõudes näen tükk aega vaeva, püüdes leida õiget sissekäiku - saatkonna ees on kaunis palju rahvast. Pääsen lõpuks eeskotta, kus juba seitse seltskonda ees ootamas. Afgaanist valvur võtab - mu protestidest hoolimata - kotist ära mobiili (topib endale püksitaskusse) ja mu kaamera (viib silma alt ära kusagile). Sikhist ametnik otsustab, et minu järjekord on peagi käes -võib-olla seepärast, et olen ainus välismaalane?
Vastuvõturuumis on kaks tülpinud ametnikku. Üks neist vaatab passides meie talvist viisat ja otsustab, et saame viisa kiirkorras - samal päeval. Ta küsib minult, kui palju maksime viisa eest eelmisel korral. Ütlen, et ei mäleta (tegelikult mäletan, aga mind huvitavad selle küsimuse tagamaad). Ametnik mõtleb veidi ja kritseldab taotluse peale 40 dollarit ja Espana (ehkki nina ees on tal pass kirjaga Estonia). Tore, see on peaaegu kaks korda vähem kui eelmisel korral.Suundun nurgas asuva klaaskapi poole, kust pahur meeshääl nõuab minult täpselt 80 dollarit. Minu sajalist ei ole ta nõus vastu võtma - lähete välja ja vahetate raha lahti. Lähen eeskotta, kus pärin oma asjade järele. Valvur saadab mind tänavale. Rentslis istub rahvamassis väike afgaani poiss, kes kougib minu fotoaparaadi ja mobiili oma seljakotist välja ja küsib raha. Bare chi - mille eest, röögatan maruvihasena.
Üle tee on afgaanide käsitööhoov, kust nii mõnegi eseme olen ostnud. Lähen sinna ja kurdan meestele oma kehvas dari keeles probleemi. Üks afgaan arvab, et leiab kellegi, kes sajalise lahti vahetab. Ta võtab mu rahatähe ja kaob silmist. Selles suh
tes võib siin maal võib jumala rahulik rolla - sellist asja ei ole, et rahaga ära kõnnitakse. Mõne aja pärast olengi sobivate kupüüridega varustet. Pakun väikest kingitust, aga mehed keelduvad.Läbin kadalipu uuesti kuni klaaskapis meheni, kes võtab oma pluusitaskust välja dollarite puntra ja lisab minu kaheksakümmend dollarit sellele. Loomulikult oleks ta võinud mulle tagasi anda, väiksemaid rahatähti on seal hulgim. Hoolimata organisatoorse poole jaburusest väljun saatkonnast rahulolevana: õhtupoolikul võib passidele järele tulla.
PS. Fotod on meie talvisest Kerala-reisist.
# posted by Õnne Pärl @ 5:43 AM 
