Kabuli päevik

Selle kojutuleku kõige absurdsem hetk oli KLMi lennukis teel Dubaist Amsterdami. Kui me olime oma kuiva piruka alla neelanud ja valmistusime tukkuma, pandi lennukis kõik tuled põlema ja kapten teatas:"Lugupeetud reisijad, vabandame ebameeldivuse pärast. Me sisenesime praegu Iraagi õhuruumi ja turvakaalutlustel hoiame valgustid täisvõimsusel". Nagu oleks ereda valguse terrorist veel vähe, kukkusid stjuuardessid oma tax-free kärudega ringi kablutama: aga keegi ei näinud olevat huvitet kell kolm öösel Iraagi kohal hõljudes lõhnaõli ostmisest...
Teine absurdne hetk oli Dubai lennujaamas, kus end ärkvel hoida püüdes mööda tobedaid poode lohistasime. Andres avastas mänguasjapoes araabiapäraste barbide - Fullade - maailma. Fulladel on kaasas näiteks palvematt või must chardori.
Kabuli lennujaam üllatas meid seekord suurte tahvlitega, millel teatati lennujaama renoveerimisest. Tore ju, aga asjad kiskusid kiiva nagu alati: passikontrolli saba oli pikim, mida elus näinud ja see ei liikunud karvavõrdki. Mingil hetkel kutsusid sõdurid sabas olevaid väheseid naisterahvaid lühemasse sappa. Õnnestus meilgi - kohaliku kombe kohaselt osutasin Andresele, öeldes "shawar dorum" (st abikaasa on mul) - naiste sappa koos üle kolida. Meie ees olid vaid loetud inimesed, aga alles tunni möödudes õnnestus sellest pudelikaelast läbi pugeda. Esimene kord Afganistanis, kus pea kohe läksime edasi lennukisse. Üle tunni aja ootasime lennukis, kuni Dubai rahvas üksaaval sabast välja nopiti. Aknast võis jälgida, kuidas närvilised reisijad jooksuga üle lennuvälja lennuki poole tõttasid.
Järgmisel hommikul pärast kojusaabumist läksime poodi ja kuhjasime ostukärusse kõike seda, millest olime unistanud: kalamarja, sealiha, kalafileed, musta leiba, lemmikkastmeid, veini. Läksin shoppingule ja ostsin tütre heakskiidul lühikese liibuva tribla, milles näen välja ilmselt nagu puberteedist unistav pensionär. Ja ometi. Kabulis vahtisid mind kogu aeg kõik kohalikud ammuli sui (nüüd aiman, kui tüütu võib olla kuulsus) ka siis, kui kandsin laiu lohvasid riideid ja pearätti. Eestis sulandun aga mõnusalt massi ka siis, kui minikleidi selga tõmban.
PS. Kohver ei saabunud jälle. Aga see ei ole vist enam päeviku lugejatele mingi uudis.