Kabuli päevik

Istun Liibanoni restoranis Peteri ja Andrease vahel. Toit on võrratu ning seltskond samuti. Peter on reinuvaderliku naeratusega kõhetu 63-aastane vetarinaar, kes elab Zimbabwes. Ta käib iga päev veterinaariainstituudi territooriumil jooksmas ja näeb välja nagu sitke Buddha. Peteril on unistus: lõpetada peagi oma karjäär eksperdina ja pühenduda muusika õpetamisele. Kujutan ette, kuidas ta noortele rockihuvilistele kitarri õpetades edaspidi oma päevi õhtusse hakkab veeretama.
Geoloog Andreas on pikakasvuline noormees, kellele üle näo ulatuv arm vaid sarmikust lisab. Ta elab Pekingis ja on abielus hiinlannaga. Ning suurim mure on hetkel see, et väike poeg õpib rääkima hiina keeles enne kui ta koju jõuab. Andreas on hea vaatleja ning jutustaja: meenub lugu tema naisest, kes sai äkisti teada veel nelja õe olemasolust. Nimelt olid naise haritlastest vanemad kultuurirevolutsiooni ajal pagendatud kusagile kolkasse ning laste sündimisel jagati need sugulaste peredesse laiali.
Ühel hetkel saab oivaline söömaaeg läbi ja me astume välja musta öhe. Pakime end tihedalt autodesse ning algab sõit läbi pimeda linna kodu poole. Vaid valvuriputkades ja üksikutes poekestes hingitseb tuluke. Näeme patrulle, kes autosid puistavad: kapotikaas üles tõstetud, autojuht eemal ootamas, kamp automaatidega mehi autos ringi sobramas. Tunnen külmavärinaid. “Mida nad otsivad,” küsin Massoudilt. “Relvi, narkootikume - mida iganes,” vastab autojuht rõõmsameelselt.