Kabuli päevik

Täna pakkusid Aina töötajad mulle, et võiksin jätkata projekti, mis neil pooleli on jäänud – naisküsimused. Vahekokkuvõttena, praeguse seisuga võiks tööle minna: a) õhtusel aal ülikooli arvuti algtaset õpetama (juhul kui sm. Wafa minu madala kvalifikatsiooniga nõus ikka on);

b) päevasel aal ülikooli Mozartist rääkima (juhul kui ülikooli õppejõud ikka läänelikust muusikast huvitatud on); c) Aina juurde poliitiliselt korrektsete küsimustega tegelema.

Oh, kas ma ikka mainisin, et kõik võimalused tähendavad pealemaksmist: lisaks Afganistanis elamise kuludele pean kinni maksma isegi oma taksosõidud vastava asutuseni? Muidugi võib ka kümme kilomeetrit jalutada ühest linna otsast teise. Aga minu üksikõndimise indu on vähendanud juhus, kus meie linnajaos – Shar e Naw’s - rünnati päise päeva aal rahvarohkel tänaval välismaist naisterahvast.

Eile ei läinud meie pankurist seltskonnalõvi Hershal isegi mitte ööklubisse Samarkand jalga keerutama, sest eelmisel päeval püüti ära röövida tema ülemust. Soomustatud auto rammiti vastu seina ja hirmunud juht pages. Inimröövijatel ei vedanud, sest eelmisel päeval oli boss just koju puhkama sõitnud. Bossil vedas.