neljapäev, aprill 13, 2006

 

Hirmutav kogemus



Täna tunnen esimest korda tõeliselt hirmu.
Kabulis on reedeti kombeks korraldada üritust nimega hash (vt. http://www.gthhh.com/). See on teatavat tüüpi maastikumäng, kus rajameister märgib raja maha - ka valejäljed - ning osalejad peavad siis rajal jooksma või kõndima. Pärast tarbitakse ohjeldamatult õlut.
Hershal ja Garry on üritanud meid kaasa tirida, aga tavaliselt oleme sel päeval väljapool linna. Me ei hooli ka õllejoomisest. Täna pakub Herschel mulle välja võimaluse tulla temaga koos rada maha märkima. Alguspunktis on valitud Danny - va kinnisvaraarendaja - restoran.
Kohtume restorani juures kahe relvis USA sõjaväelasega. Selgub, et Coloradost pärit Jed ja Alaskalt pärit Marko on samuti osalised. Istun nende maasturi tagaistmel, kuulikindel vest ühel pool, kiiver teisel pool ja kirun ennast. Istuda sõjaväeautos oli viimane, millest siin maal olen unistanud. Marko ja Jed on küll parima käitumisega ameerika sõdurid, keda seni olen siin näinud - väga sõbalikud, tunnevad viisakusväljendeid, jagavad lastele kommi. (Kahjuks olen linna peal näinud üliagressiivse käitumisega ameerika sõdureid, kes mõjuvad hirmuäratavalt keset liiklust oma relvadega vehkides. ) Sõidame ümbruskonna läbi ja mehed arutavad, kuidas rada üles ehitada. Siis läheme restorani juurde tagasi ja meestekamp otsustab, missuguse osa rajast märgivad maha "amid" ja missuguse meie.
Hershali autojuht viib meid Maranjani künka otsa. Selle tipus on Afganistani sõjalise geeniuse, shahh Nadiri (1688-1747) mauseleoum. Raja tähistamine käib jahuga: lihtsalt tehakse maale ringe või siis punkte. Hershal kukub jahu Nadiri mauseleumi kõrvale kunstipäraselt laiali loopima. Näen, kuidas haua kõrval istuv meestekamp morniks tõmbub. Ma peaaegu loen nende mõtteid: mida see imelik välismaalane ometi teeb? Ütlen Herschelile, et me peaksime autojuht Hadji kaasa kutsuma, et vähemalt selgituste jagaja oleks.
Mööda mäekülge pole asjalool viga, aga siis suundub Herschel otsustavalt orgu. Kohtame teel lastekampa. Tüdrukud paluvad end pildistada, kuid poisid üritavad kätt ette ajada. Orus on tõeline agul, väga vaeste inimeste elupaik: telgid on vaheldumisi savihurtsikutega. Ühel hetkel keset viletsust otsutab Herschel, et see koht on parim raja tähistamiseks. Ta loobib jahu vastu mingi onni seina ja moodustab valgeid jahuringe ristteele. Märkan inimeste segaduses ja pinevaid pilke, mis on reipale ameeriklasele naelutatud. Tunnen, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad. Hadji nägu on lähedal paanikale. Herschel ei märka midagi.
Üks noormees ütleb autojuhile midagi ning Hadji annab märku mäkke pöörduda. Seletan vaikselt Hershalile, et me peame kohe mäkke tõusma, sest see ei ole turvaline keskkond. Mees punnib vastu nii kuis jaksab. Aga nähes, et me mõlemad kappame mauselomi suunas, vähimagi kavatsuseta tagasi pöörduda, annab ka Herschel alla.
Niisiis märgib ta pahaselt podisedes raja maha mäeküljele ja meie Hadjiga hingame kergendatult.

Comments: Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?