Kabuli päevik

Eile õhtul ei olnud internetiühendust, sestap siis ka paus päevikukirjutamises.
Jalutame Andresega Kabuli kuulsaima raamatupoe otsingutele. Pood on kolinud hotellist Intercontinental Chicken Streeti lähedusse. Seda peab juba aastaid Mohammad Shah, kes on Sultan Khani prototüübiks norra kirjaniku Asne Seierstadi bestselleris The Bookseller of Kabul (Kabuli raamatukaupmees). Muide, Mohammad Shah ei hinda raamatu autorit eriti ja on isegi pahane, sest raamatus nimetatakse teda tõeväänajaks.
Pood ise on - Afganistani kontekstis - muljetavaldav. Esimene korrus on täis tuubitud kõikvõimalikku (peamiselt) ingliskeelset kirjandust nii Afganistani kui Kesk-Aasia kohta. Kui Chicken Streeti väikestes raamatupoekestes on suvaline valik, siis siin raamatud korralikult riiulitel teemade kaupa: reisimine, ajalugu, poliitika, ilukirjandus, isegi meditsiin! Aga ka sufi poeedid, foto- ja kunstialbumid, antikvaarne raamat. Trepist üles minnes kohtab kõikvõimalikes keeltes raamatuid, silma jääb isegi Sovetskaja entsüklopedija virn. Teisel korrusel on ka armas lugemistuba.
Mul on hea päev: ühest väikesest Chicken Streeti urkast olen juba saanud Nancy Hatch Dupree Afganistani ajalooraamatu. Hoolimata sellest, et raamat on kirjutatud 1977. aastal, loetakse seda endiselt parimaks üldiseks käsitluseks.
Samast Chicken Steetilt pärineb ka Eugene H. Glassmani dari kõnekeele 400-leheküljeline õpik, mis sisaldab ka harjutusi. See on samuti klassika: esimene trükk tuli välja 1970.aastal ja ikka loetakse Glassmani parimaks keelekursuseks algajatele. Kehvale paberile trükitud õpik on välja antud 2002. aastal Pakistanis.
Enne Afganistani tulekut püüdsin uurida, kuidas on lood selliste mälestustega, mis oleks afgaanide poolt kirjutatud. Internetikommentaarides jäi silma Khalid Husseini The Kite Runner (Lohelennutaja) ja see on Shahi raamatupoes ka olemas.
Californiasse emigeerunud Hussein kirjeldab oma lapsepõlve 1970ndate Kabulis. Jõuan õhtul lugeda esimesed kolmkümmend lehekülge ning olen autori jutustamisoskusest lummatud. Tunnen, et mingil moel olen isegi osaline, sest Hussein räägib paikadest, mida nüüd tunnen ja kus olen ringi jalutanud.
Muide, kohe raamatu alguses kinnitab Hussain, et afgaanidel on kalduvus liialdustele... Kui keegi hoopleb, et ta poeg on arst, on pigem tõenäoline, et laps on tulnud toime bioloogia testiga, toob Hussein näite.