Kabuli päevik

Ainuke linn, millest ma oskasin enne Afganistani tulekut unistada, oli Herat. Vaatasin internetis fotosid ja lugesin ajalugu. Mõtlesin, et ilmselt on see ainus koht, mis väärib Afganistanis külastamist. Loomulikult eksisin. Siin on paljugi vaadata, hoolimata pidevast hävitustööst.
Kui olin alles noor tüdruk, käisid mu vanemad turismireisil läbi Kesk-Aasia vabariikide. Mu ema oli kirglik fotograaf. Tol ajal oli kombeks teha slaide ning nii korraldasti aeg-ajalt "filmiõhtuid", kus seinale riputati valge lina ja kapipõhjast tõsteti välja projektor. Õnneks ostis ema kalleid Saksa DV filme ja nii ei kaotanud slaidid oma värve, nagu juhtus vene filmidega.
Noid Kesk-Aasia turismireisi pilte nägin korduvalt. Kõige eredama mulje jätsid Samarkandi, Hiiva ja Buhhaara fotod. Unistasin, et võiksin kunagi ise Timuri (Tamerlani) aegseid mosheesid lähedalt näha; need tundusid otsekui imena tuhande ja ühe öö muinasjutust.
Mõni aeg tagasi selgus, et Andres sõidab töö asjus Herati. Olin hiiglama rõõmus, kui sain loa kaasa minna. Ja nüüd on meil taskus Herati lennupiletid, stardime juba pühapäeva hommikul! Tagasi tuleme ilmselt teisipäeval, või vähemalt nii loodame. Nimelt saab tagasisõidupileteid Kabulisse osta ainult Heratis.