pühapäev, aprill 30, 2006
Bamian II: Shahr-i-Zohak
Saabumise päeval külastame haiglat, kus Siri töötab. Veel paar aastat tagasi ei olnud kogu Bamiani provintsis ühtki meditsiiniasutust; täna võivad haigla töötajad oma mägede jalamil asuva 60-kohalise haiglakompleksi üle uhked olla. Siin on operatsioonisaal, labor ja internetiga ühendatud raamatukogu.
Bamiani provintsis on laste suremus üks kõrgemaid maailmas. Aga Siri räägib, et aastaga on haiglasse sünnitama tulnud naiste arv kahekordistunud: kõik sünnitused on õnnestunud ja haigla hea kuulsus levib.
Minul õnnestub käia naiste poolel ja külastada enneaegselt sündinud laste palatit, kus ka kaks kuvöösi. Uhke hasaaritar demonstreerib oma imepisikest lapsukest, kellele tumedad kulmud pähe maalitud: see pidavat lapsi halva eest kaitsma.
Siri kommenteerib: “Kui naisi õnnestub kinni hoida kuud tundi pärast sünnitust, on ikka päris hästi.” Neil naistel on kodus tohutu koorem kanda, nii et nad kipuvad haiglast kohe koju tagasi. Saame tuttavaks ka teise vabatahtliku – Marianiga -, kes on tulnud siia rasestumisvastaste vahendite kasutamist õpetama. Meie ärasõidu päeval toimub näidisõppus meditsiiniõdedele rasestumisvastaste vahendite osas, mille käigus paigldatakse ka naistele mõned spiraalid. Provintsis, kus mõnel 25-aastasesel naisel on juba 9 last, tundub selline õppus tõesti vajalik olevat.
Järgmisel hommikul pakime end – meie Andresega, Siri, Marian ja ja sümpaatne naistõlk Shakila – autosse. Shakila on ebatüüpiline afgaanitar: lapsena perega Iraani emigeerunud; nüüd kodumaal tagasi. Ta räägib head inglise keelt, on intelligentne ja vallaline, hoolimata oma 23 eluaastast. Shakila unistab nimelt haritud afgaani mehest...
Autojuht Abdullah teeb minu silmis tõelisi imetegusid: ripub oru kohal kitsal kruusateel, kimab mööda jõepõhja, täidab auke teel käepärase materjaliga. Eesmärgiks on Shahr-i-Zohak ehk punane linn, aga jõuame möödaminnes piiluda ka Karkaki Buddha asukohta. Siin asus nimelt väike, aga väidetavalt väga hästi säilinud Buddha kuju ja koopad täis suurepäraseid maalinguid. Loomulikult hävitas Taliban need 2001. aastal.
Kalu ja Bamiani jõgede liitumiskohas kõrgel punasest kivist mäetipul asuva Zohaki kindluse rajasid Sansabani kuningad umbes 12. sajandil. Kindluse hävitas mongolite armee, mida juhtis Tšingis-Khaani lemmiklapselaps, kes sai lahingus surmavalt haavata. Kättemaksuks hävitas Tšingis-Khaan kogu õitsva Bamiani oru asustuse.
Kindluse jalamil on valve ja tuleb välja, et oleksime pidanud luba taotlema Bamianis. Meie kohalikud kaaslased “räägivad ära” valvurid ja mõõduka tasu eest lubatakse meid mäkke. Üks tuleb kaasa, et osutada ohutut rada. Bamianis on palju mineeritud alasid ja tuleb hoolega jälgida suuri punase värviga tähistatud kive, mis ohtlike alasid osutavad.
Tõus mäe tippu palava päikese all on kaunis kurnav, eriti meie eakatele daamidele. Siri jääb maha esimesele - tornide - tasemele. Marian peab vapralt vastu kuni teise tasemeni, kus asusid barakid, mis mahutasid rahuajal kuni 500 sõdurit. Ülejäänud vinnavad end mööda pudedat tumepunast kaljuseina kolmanda tasemeni, kus asusid laod, köögid jm majandusruumid. Täna pole neist enam jälgegi, vaid kuulipilduja troonib mäetipul. Vaade on imeline: kui punane linn
väärib oma nime, siis kaugemad kaljud sillerdavad vastu vaat et vikerkaarevärvides.
Tagasiteel õnnestub mul bussis päikesepiste saada. Istun esiistmel (parim koht pildistamiseks) ja lahtisest katuseaknast paistab päike lagipähe. Õhtuks olen omadega täiesti läbi: vappun külmast ja hõõgun palavikus. Joon ohjeldamatult teed, võtan paar tabletti, kuhjan hunniku tekke peale ja olen järgmisel hommikul kombes.
(järgneb)
