Kabuli päevik

Herat täidab mind õnnetundega. Mul veab siin linnas: sõber Waheed on helistanud oma noortele sugulastele ja nii õnnestub mul käia kuulsates paikades mitu korda. See on tore kasvõi seepärast, et päevane ja õhtune valgus mõjuvad täiesti erinevalt.

Vanalinna keskel troonib 700-aasta vanune tsitadell. Valvur, käbe vanapapi, näitab basseinide-tallide jäänuseid ja juhib meid üle pudeneva müüri nurgatorni, kust avaneb oivaline vaade linnale. Kindlus on maha jäetud: viimati tegutsesid siin sõjavägi ja vangla.

Kindluse hoovis näitab valvur kuulsa herati sinise klaasi saviahju. Ahju kõrval vedelevad mõned tolmunud näidised: rohmakalt valmistatud klaas on täis mulle, liiva ja prahti. Ning on oma armsal liigutaval kombel kummaliselt elav. Ostan valvurilt mõned vaasid (dollar tükk), mis ta suure hoolega paberisse mässib.

Herati kuulsaim ehitis on kahtlemata Masjid-e-Jami mošee. Mul veab taas - alles mõni aasta tagasi hakati ka naisi mošeesse lubama. Aga tõele au andes ma ei kohta ma seal ühtki naist. 1200. aastal ehitatud mošee väljakule esmakordselt astudes kaotan täiesti kõnevõime. Alles sajand tagasi ei kujutanud ehitis endast midagi erilist - aegade jooksul olid müürid kaotanud oma värvilised emailmosaiigid. Praegu on hiiglalik kompleks täies hiilguses; restaureerimistööd on kestnud alates 1943. aastast.

Masjid-e-Jami tundub mulle hirmutavalt kaunis, kõrgilt jumalik ja aukartustäratav. Väljaku äärtes kössitavad mehed näivad mu silmale kui pisikesed putukad. Akendest paistavad koraani kohale kummardunud meeste turbanid. Kui jalutan väljaku keskele, vajub selle suurus mulle peale nagu laviin. Tunnen paljaste varvaste all kõrvetavtulist marmorpinda ja mul on tahtmine ennast nähtamatuks kokku kägrutada.

Vastupidiseid tundeid tekitab minus Gazargah, Ansari hauakambriks ehitatud pühamu. Abdullah Ansari on Rumi (kes elas samuti Afganistanis, Balkhis) kõrval üks armastatumaid sufi poeete juba oma eluajal.

Vahelepõikena: sultan Husaini valitsemisajal 1469-1505 elasid Heratis ka viimane klassikalistest suurtest pärsia poeetidest Jami ja moodsa usbeki keele isa Navoi. Hakim Jami sai oma luule ja sufismiõpetusega nii kuulsaks, et elu lõpul läkitasid suured ümbruskonna valitsejad talle kulda, püüdes teda oma kaaskonda meelitada. Jamist on Ali Safi raamatus mitu ankekdooti. Kord küsiti temalt, miks on islamis nõnda palju teid ja usulahke. “Kui kõik inimesed ühte teed mööda jumala juurde minema hakkaksid, minema, tekiks suur tunglemine ja rüselemine,” vastas Jami. Aga Alisher Navoile, kellest sai hiljem suurvesiir, omistatakse enam kui 60000 värssi. Navoi oli varakas: näiteks laskis ta 1480. aastal oma raha eest ehitada Heratis 17 mosheed, 9 sauna, 9 silda ja 20 basseini.

Aga tagasi Gazargah juurde. Ma ei tea, kas põhjus on selles, et siin liigub ringi terveid perekondi - mehi-naisi-lapsi - või selles, et pühamu on oma loomulikus olekus restaureerimata või veel milleski, aga see koht mõjub mu hingele kui palsam.

Gasargah atmosfäär sisendab rahu. Pühamu õu on täis viltuvajunud valgest marmorist hauaplaate. Õue keskmes troonib hiiglaslik iileksipõõsas. Ansari haud on peidetud hiiglaslikku siniste varbadega puuri, mille ümber nii mehed kui naised palvetavad. Põõsaste oksad pühamus on täis linte – neid riputavad pühakult lapsi soovivad naised.

# posted by Õnne Pärl @ 4:02 PM