Kabuli päevik

Sirged korras teekattega tänavad (suuremad isegi valgustusega), töötavad valgusfoorid, rüseluseta liiklus ja hiiglaslikud puud, puud, puud. Õhtupoolikul tõuseme künkale linna kohal ja veendume: see linn on tõepoolest roheline! Parkides õitsevad roosid, kutsuvalt on puude all ootamas pingid, lapsed sõidavad karusellil. Burkasid on vähem – naised kannavad suuri lapakaid, mis jätavad näo vabaks.

Andres, Stefan ja Kanada afgaan dr. Massoudi ajavad omi asju veterinaaride pealiku Fakriga; mina kuulan huviga pealt. Fakri on hästi informeeritud ja laia silmaringiga. Hiljem kuulen, et ta on karjääritegemise võimalused tagasi lükanud. Ta paistab oma tööst tõesti hoolivat.

Pärast sissejuhatavat vestlust viib autojuht meid ekskursioonile. Külastame Timuri minia, kuninganna Gawhar Shadi mauseleumi; tegelikult on sinna maetud ka tema abikaasa Šahh Rukh ja nende kolm last. Nende kahe - keda on kirjeldatud kui Oriendi Medicid - valitsemisajal kujunes 15. sajandil Heratist tõeline kultuurikeskus. Siin elasid kuulsad poeedid nagu Jami ja Navoi, miniatuurimaalijad, muusikud, teadlased.

Täna on mauseuleum tõeliselt unustatud kohake. Kuplilt on glasuur peaaegu pudenud; sees valitseb veelgi nukram olukord. Glasuuritükid on lihtsalt hiiglasliku hunnikuna ühte nurka lükatud. Valvur räägib dr. Massoudile, et teoorias peaksid mõned restauraatorid oma tööd tegema. Aga tegelikult ei tee keegi midagi.

Ümber mauseuleoumi kõrguvad viis minaretti. Need on oma kaunid mustrid kaotanud, hullult ajahambast puretud, kuuli- ja pommiauke täis. Näevad välja nagu vales kohas paiknevad tehasekorstnad – minarettide vahele on maanteegi rajatud. Kunagi asus siis terve minarettide väli, kolmkümmend. Aga inglaste ja venelaste omavahelistes maadejagamises 19. sajandil jäid need ette; hiljem võtsid oma lõivu maavärisemised ning nõukogude armee pommitamised.

Läheme õhtul sööma kohalikku restorani. Inimesed pööravad korraks pead, et meid silmitseda ja jätkavad siis häirimatult oma vestlust. Külalistemaja ukse ette naastes ei taha veel tuppa minna. Niisiis läheme jalutama. Dr Massoudi tunnistab mulle, et ei ole Kabulis veedetud aja jooksul kordagi pimedas välja läinud. Nüüd suundume avastusretkele lähema poeni. Ehkki tänav ei ole valgustatud, ei tunne keegi hirmu (siin pole ka auke, kuhu kukkuda), Stefan ja dr. Massoudi laskuvad vaidlusesse, kas siristab tsikaad või teatud lind, õhus heljub õitsvate põõsaste oivalisi aroome. Muidugi, puuduvad mürisevad ja haisvad generaatorid!

Nurgapealne poeke on väike, aga puhas ja valge. Seinad on värvitud, kaubad kenasti riiulil reas, mahlad külmutusletis, põrand plaaditud. Pärast Kabuli – peamiselt merekonteinerites asuvaid ubrikuid – mõju poeke tõelise ahhaa-elamusena. Järgmistel päevadel jalutan siia ikka ja jälle tagasi: ostma jäätist, apelsine või mahla.

(järgneb)

# posted by Õnne Pärl @ 4:53 PM