Kabuli päevik

Kepslen heatujuliselt nagu kevadine lambuke mööda võõrastemaja.
Andres helistas, et sai aprilli lõpuks lennupiletid. Oleme siin vaikselt unistanud, et kui ta vabad päevad korraga kätte saaks, siis sõidaks mõneks päevaks Bamiani puhkama.
Siri, Bamianis töötav medõest sõbruke, on jutustanud meile sellest kohast kui rahulikust maapealsest paradiisist Afganistani kontkestis. Väidetavasti seal ei röövita-tulistata-inimpommitata.
Tegelikult võib vabalt juhtuda, et mingid tähtsad isikud saabuvad lennule: siis jäetakse meid lihtsalt maha. Aga mõelda tuleb ju positiivselt, eks ole?