teisipäev, aprill 04, 2006
Uued tuuled
Istun päikselises kabinetis mugavas nahktugitoolis ja joon rohelist teed. Käsil on järjekordne kohtumine seeriast “Tunne võtmeisikuid oma uuel kodumaal”. Afganistanis Goethe instituudi juhatajana töötav dr. Spitz on kuivetu, väga täpse väljendusviisiga sakslane. Ta selgitab mulle viimaste aastate trende: iga maa püüab toetada mingeid kindlaid valdkondi. Kultuur on paraku hetkel täiesti vaeslapse osas – isegi kohaliku Goethe instituudi eelarve on kahanenud kordades.Peale üldist analüüsi kohendab Dr Spitz prille ja ütleb mulle ilma igasuguse sissejuhatuseta: “Teate, seni kuni te erialast rakendust ei ole leidnud – ja sellel maal võib vabalt juhtuda, et te ei leiagi -, võiksite hoopis muusikat õpetada.” Esimesel hetkel olen keeletu. Minu muusikaõpingutest on möödas aastaid ja nii ma doktorile ka ütlen. Härrasmees pareerib: tema õde, kes elas siin kolm kuud, õpetas vabatahtlikuna ülikoolis muusikat. Ja leidis hulganisti andunud õpilasi.
“Lõpetage mõtlemine lääne tasemel,” ütleb dr. Spitz “Ülikooli tulevad 18-aastased noored, kes pole varem ühtki pilli mänginud. Kas suudaksite õpetada viiulit 5-aastasele lapsele, kes näeb pilli esmakordselt oma elus?” Pärast mõningast järelemõtlemist möönan, et ehk saaksin hakkama. Doktor räägib, et sakslased on annetanud ülikoolile suurepärase klassiklalise muusika CDde kogu ja ka mängija. Paraku ei tea ükski õppejõud midagi lääne klassikalisest muusikast. “Veidi muusikaajalugu – et vähemalt teaksid, kes on Mozart,” ergutab dr. Spitz, vaadates mu ilmselt segaduses nägu.
Idee on vähemalt uus. Dr. Spitz varustab mind kontaktidega ja ulatab õe kirjutatud olukorra “raporti”, õigemini kirja ühele kollegile. Taipan, et härrasmees on mu CVd päris tähelepanelikult lugenud ja kaasa mõelnud, mida ma oma oskustega võiksin sellele maale anda. Tänan dr. Spitzi südamest ja astun välja päikselisele tänavale.
On tööpäeva lõpp ning Massoud abikaasale juba järgi sõitnud. Püüan mälu järgi kaarti meelde tuletada ja asun kodu poole teele. Kord keeran küll valesti ära, aga peagi olen tuttaval tänaval. Jalutuskäik kulgeb viperusteta: päikesepaistel peesitavad loiud müügimehed jätavad mu rahule, kui neile viisakalt tashakor – tänan – ütlen.
