esmaspäev, aprill 03, 2006

 

Tüdrukud omavahel


Täna helistab Dimitri ja kutsub Ainasse lõunale. Toit on lihtne, aga valik lai: alates praetud hapukapsast lõpetades vürtsika oaroaga. Mõned inimesed on mulle juba esimesest korrast tuttavad. Näiteks Indiast pärit Prasant, kelle juhatada on videoosakond.

Aina tegevjuhid – fotoagentuuri juht Dimitri ja Aina direktor Rod – püüavad saada ettekujutust, mida minuga peale hakata. Lepime kokku, et kohtun eraldi iga osakonna juhiga, et nad mulle oma valdusala inimesi tutvustaks ja osakonnast ettekujutuse annaks.

Esimesena külastan Bettina juhtimise all olevat turunduse rakukest. Tasakaaluka kõneviisi ja rahuliku olekuga sakslanna tutvustab töösolevaid materjale: kommunikatsioonikonverentsi korraldamine, kohalikule toiduõlifirmale logo kujundamine, bukletid rahvusvahelistele organisatsioonidele. Layout ei jää millegi poolest lääne standarditele alla, aga trükkida tuleb materjalid naabermaades.

Pärast vestlust Bettinaga satun õues vastamisi Rodi tütre Lauraga, keda tema isa keelitab Aina töötajatega linna peale sõitma minema. 15-aastane Laura, habras ja kaunis prantsuse koolitüdruk, tundub mulle kõrvalt vaadates surmani hirmunud. Äkilisel ajendil pakun ennast kaasa. Laura plaksutab käsi ja tormab salli tooma.

Lepin Rodiga kokku jätkata ringkäiku neljapäeval. Pakime end tihedalt väikesse Corollasse. Kaks noort daami - Mary ja Mehria - on Aina fotoosakonna töötajad. Reisi sihiks on kuulus kohalik leedi, kellelt üritatakse intervjuuks kokkulepet saada. Kohalikud noored räägivad inglise keelt ja on õppinud ülikoolis – üks meditsiini, teine teadust.

Autos poeb Laura mulle vaata et põue. Ta selgitab, et vanemad on lahus ning isa otsustas ta peale pikaajalist haigust Afganistani kosuma (!?) tuua. Prantsusmaal elav ema on otsustanud mitte vahele segada. Kuulan tüdruku pihtimust. Ta kardab koledal kombel ja tunneb end üksi (ma ei ole siin ühtki välismaist last näinud). Teda piinab igatsus vendade-õdede-sõprade järele. Tuletan meelde esimesi päevi Kabulis. Olen enda arust suhteliselt karastunud tegelane. Aga aeg-ajalt mõtlesin isegi, et pean täiesti peast põrunud olema, kui vabatahtlikult sellisele maale tulin! Püüan Laurat lohutada nii kuidas oskan. Ning annan oma meili ja mobiiltelefoni numbri.

Comments: Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?