neljapäev, aprill 20, 2006
Herat II – ajaloo diskreetne võlu
Herat asus stateegiliselt soodsal positsioonil teel Euroopast Hiinasse ja Indiasse. Siit on läbi käinud suured vallutajad alates Aleksander Suurest, Tšhingis-Khaanist ja Timurist alates. Seitsmendast sajandist alates on linna valitsenud pärsia dünastiad, keda meenutab vaid hiiglaslik vasest anum Sinise Mošee õuel.
Timuri hilisemad järglased andsid linnale armu: nii kujuneski šahh Rukhi ja tema naise Gawhar Shadi ajal linnast tõeline kultuurikeskus. Viimane suur timuriidide vallutaja Babur, kes laiendas usbekkide impeeriumi Indiani välja, oli Heratist ja Kabulist nii lummatud, et halastas mõlemale linnale. Babur isegi käskis, et tema süda toodaks pärast surma Kabulisse.
19. sajandil oli Heratil puhvriroll Vene ja Briti impeeriumi omavahelistes maadejagamistes. Kõige suuremad hilisemad purustused tabasid aga Herati 1979. aastal, mil Ismail Khani juhtimisel tapeti ümbrukonnas kogu nõukogude elanikkond (koos peredega). Vastutasuks korraldasid nõukogude väed omakorda veresauna, tappes hinnanguliselt 5000-25000 inimest. Nõukogude väed pommitasid maatasa terved linnajaod.
Ismail Khan on vahelduva eduga linna valitsenud kuni siiani; hetkel on ta energia- ja veeministri ametipostil Kabulis. Tal on oma eraarmee ning maksukogujad. Ehkki Ismaili nimetatakse ka Afganistani Mussoliniks, on tal linna ees suured teened. Herat on Afganistanis kindlasti üks paremini funktsioneerivaid: töötav veevärk, roiskveevedu, elekter, prügi tänavatel ei ole.
(järgneb)
