Kabuli päevik

Eile ei olnud taas ühendust. Täna varahommikul ärkame paukude seeria peale - mis iganes need siis ka on. Peagi sumisevad üle pea sõjaväekopterid - kõik samas suunas - ja tiirutavad madalal lennul hävitajad.
Reedel peaks tulema püha - mujahediinide võidupäev. Linnas käivad ettevalmistused paraadiks. Meie loodame, et saame täna siit segadusest pageda. Peaksime hommikul startima Bamiani; taas tuleb asjad kokku suruda ja hoiuruumi tassida. Olen lennu suhtes põnevil. Sõidame nimelt pisilennukiga, kuhu mahub vaid 8 reisijat ja piloot.
Eile käisin linnas, et osta Sirile kingituseks juustu ja shokolaadi. Lisaks on kotis supermarketist pärit pudel head veini. Möödaminnes astun sisse kohalike rõivaste kauplusesse ja ostan endale lihtsa tikitud puuvillase särgi. See on odavam kui türgi ersats, mida kõik poed täis on ning tundub samas vastu ihu hästi mõnus. Makbul (ilus), lähevad toateenija silmad särama, kui ta särki mul seljas näeb.
Ei tea, kas mu näost on näha, et hakkan juba Kabuli eluga harjuma, aga kerjused mind pikalt igatahes ei tülita. Kui nurgapealse jäätisekaupluse ees värsketest banaanidest valmistatud kokteili joon (käime siin päris tihti), peletavad abivalmis töötajad eemale ka tossutajad. Nimelt käivad poisikesed ringi mingite räigelt haisvate suitsutopsikutega, mis peaksid pahasid vaime eemale peletaa. Minust endast ajab see hais küll pigem vaimu välja!