Kabuli päevik

Postimees on avaldanud mu kunagise õppejõu Priit Pulleritsu artikli Õnnehetked moslemimehega pöörduvad tragöödiaks. On uskumatu, et kogenud ajakirjanik (keda üliõpilasena mäletan kõnelemas objektiivsusest), avaldab niivõrd kallutatud artikli. Ja ennast kvaliteetväljaandeks nimetav ajaleht avaldab selle silmagi pilgutamata.
Loetlen vaid mõned silmatorkavamad (loogika)vead:
1) artikkel on karjuvalt kaldus - ei ühtki positiivset näidet moslemist mehe ja eestlanna abielust, mis on kahtlemata olemas;
2) artikli sisuks on tegelikult kultuurilised ja usulised vastuolud, aga ka isikute sobimatus. Poolt ja vastu argumentide asemel lahmib Pullerits ainult ühe poole sõnadele toetudes räigeid süüdistusi teise poole suunas;
3) kirjeldades konkreetseid ebaõnnestunud abielusid, paneb Pullerits ühte patta kogu maailma moslemistest mehed. Tuletagem hetkeks meelde, kui palju ebaõnnestunud abielusid on eestlaste endi seas. Pulleritsu loogikat kasutades peaksid kõik õnnehetked eesti meestega pöörduma tragöödiaks.
4) Pullerits paneb moslemi-meeste juhtumite alla ka kõik need juhtumid, kus abielu kaudu üritatakse põgeneda omalt maalt. Loomulikult on eriti head võimalused sellistes riikides, kus käib palju turiste nagu näiteks Egiptus. Siin pole küll usuga midagi pistmist. Toon näite: mul tuleb meelde kohe vähemalt kaks eesti meest, kes vabariigi algusaegadel abiellusid heal järjel soomlannadega - et ainult minema pääseda.
5) Pullerits toob näite radikaalsele islamile pühendunud belglannast, kes end enesetaputerroristina õhkas. Kahjuks inimesed hulluvad vahel, ka ilma islamita - meenutagem näiteks eesti lähiminevikust oma pere ja enda tapnud endist sõjaväelast või meest, kes lõbustas end pommide valmistamisega.
6) Pullerits rõhutab, et ükski moslemi pere ei ole õnnelik välismaise minia üle -kas eestlased on? Minu tutvusringkonnas on venelanna, kes tuli 40 aastat tagasi oma suure eestlasest armastusega koos Eestisse. Kui te arvate, et eesti pere teda rõõmsalt ootas? Hoolimata sellest, et naine õppis kiiresti ära eesti keele ja tegi kõik, et meele järgi olla. Läks aastakümneid, enne kui eesti suguvõsa ta omaks võttis. Kui aga abielluda sellisesse keskkonda, kus usk ja kombed on kardinaalselt erinevad ja määravadki ära elustiili?
7) artiklit lugedes hämmastas mind hoopis eesti naiste rumalus. Tsiteerin:"Evelin loeb pisitütre kasvatamise kõrvalt innuga «Valge raamatu» sarja. Need teosed räägivad tema saatusekaaslastest, valgete naiste hirmsast käekäigust moslemimaailmas. «Kui ma oleks seda vaid varem lugenud...» ütleb ta ohates."
Kui täiskasvanud inimene abiellub võõrasse kultuuri, oleks ju loomulik endale selle kultuuri reeglid enne selgeks teha. Mulle näib küll kummaline tagantjärgi kedagi süüdistada, et endal kodutöö tegemata. Toon näite: kui sõidate näiteks turistina Dubaisse, joote end täis, käitute väljakutsuvalt või ajate kohalikele naistele ligi - suure tõenäosusega lõpetate vanglas, sest sellel maal on karmid reeglid teatud liiki käitumisele, mis Eestis on aksepteeritav.
PS. Tegelikult oli plaanis kirjutada hoopis ühest Maailmafilmi festivalil nähtud Afganistaniga seotud põnevast dokumentaalfilmist - aga seda järgmine kord.