neljapäev, märts 04, 2010
Järelmõtteid huvitava Afganistani-teemalise debati osas
Esinesin teisipäeval Balti Kaitsekolledzhis meediakursuse raames ohvitseridele Afganistani-teemalise loenguga. Minu seisukohalt oli tegu väga huvitava üritusega. Saalis oli 17 rah
vusest inimesi; nii ohvitserid kui ka kaitsevägedega seotud töötajad oli aktiivselt sekkuv, eripalgelist arvamust esindav auditoorium.
Endine kursusevend, nüüdne Kaitsejõudude kapten Andres Sang rääkis oma Iraagi kogemuse baasil, kuidas tuleks ajakirjanikega ringi käia. Näiteks: anna neile lugu, muidu mõtlevad nad selle ise välja või püüa garanteerida, et lugu tuleks positiivne, ehkki balansi huvides oleks hea ka mõnede negatiivsete seikade olemasolu. Andrese ettekande puhul tekitas auditooriumis vaidlusmomendi kirjeldus, et vahel harva on antud ajakirjanikele selga munder (aga mitte relv) - justkui selleks, et teda paremini kaitsta. Siit edasi tundus vaid väike s
amm olukordadeni, mida on ka juhtunud - kus ajakirjanik on haaranud relva ja sekkunud lahingusse.
Teine huvitav ettekanne oli Leedu Rahvusringhäälingu toimetajalt Vykintas Pugaciaskas'elt, kes käib tihti leedukate baasis Ghori provintsis. Vykintas on kindel, et inimesi saab sõda huvitama panna ainult sedavõrd, kui see on seotud inimliku aspektiga. Ta näitas üht enda
tehtud lugu koolist, kuhu leedu sõdurid tõid pisut abi. Ta oli kaunis kriitiline ka meedia suhtes - et üldiselt tuntakse vähe huvi abistamise vastu ning kuidas peamiselt saavad rohelise tule just plahvatused ja surmad.
Vykintas peatus pikemalt pildimaterjali keelamisel-ärakeelamisel ja selle suval: tal endal o
li tuua näide leedu ajakirjanikust, kes veetis baasis mingi aja. Pärast visiidi lõppu nõudis teabeohvitser, et ta kustutaks kõik pildid kui mittesobivad. Ajakirjanik tegigi seda, sest "Leedu on väike maa ja edaspidi tahaks ka tööd saada, tüli kellelgagi ei taha" (kas ei tule mitte Eesti kontekstis tuttav ette - mis objektiivsusest me ikka siin räägime).
Väga suure poleemika tekitasid saalis kaks Vykintase toodud näidet. Üks foto on New York Timesi kaanel olnud foto kolmest sõdurist (seljaga vaataja poole). Üks sõduritest, Zachary Boyd, ole jõudnud kiiruga tõmmata pükse jalga - tal on jalas roosad bokserid. See foto on ilmselt iga sõjaajakirjaniku unistuste tipp; küll aga võib teabeohvitseril olla oma arusaam.
Veelgi suuremat vaidlust tekitas Julie Jacobson/AP foto, kus juhuslikult on jäänud pildile Joshua Bernard'i surmahetk. Väga huvitav oli jälgida auditooriumi reaktsiooni - suurem osa oli tuliselt seiskohal, et mingil juhul ei tohi selline pilt avalikkuse ette jõuda. Aga väiksem osa ohvitsere kaitses arvamust, et sõda ongi kohutav asi ja ei ole õige ilustada.
Ise pidasin ettekande võtmes, mida tähendab olla välismaine tsiviilajakirjanik Afganistanis ja missugune on afgaanide suhtumine välismaalastesse. Mulle näis, et ettekanne läks päris hästi; auditoorimist esitati asjalikke küsimusi nii pärast ettekannet kui ka hilisema debati ajal.
PS. Fotod on uunikum. Ettekannete vaheajal tuli üks kanada ohvitser ja pakkus mulle fotosid Briti saatkonnast Kabulis 1968. aastal. Praegu on selles paigas suurejoonelised varemed; siin saatkond oma täies ilus.
vusest inimesi; nii ohvitserid kui ka kaitsevägedega seotud töötajad oli aktiivselt sekkuv, eripalgelist arvamust esindav auditoorium.Endine kursusevend, nüüdne Kaitsejõudude kapten Andres Sang rääkis oma Iraagi kogemuse baasil, kuidas tuleks ajakirjanikega ringi käia. Näiteks: anna neile lugu, muidu mõtlevad nad selle ise välja või püüa garanteerida, et lugu tuleks positiivne, ehkki balansi huvides oleks hea ka mõnede negatiivsete seikade olemasolu. Andrese ettekande puhul tekitas auditooriumis vaidlusmomendi kirjeldus, et vahel harva on antud ajakirjanikele selga munder (aga mitte relv) - justkui selleks, et teda paremini kaitsta. Siit edasi tundus vaid väike s
amm olukordadeni, mida on ka juhtunud - kus ajakirjanik on haaranud relva ja sekkunud lahingusse.Teine huvitav ettekanne oli Leedu Rahvusringhäälingu toimetajalt Vykintas Pugaciaskas'elt, kes käib tihti leedukate baasis Ghori provintsis. Vykintas on kindel, et inimesi saab sõda huvitama panna ainult sedavõrd, kui see on seotud inimliku aspektiga. Ta näitas üht enda
tehtud lugu koolist, kuhu leedu sõdurid tõid pisut abi. Ta oli kaunis kriitiline ka meedia suhtes - et üldiselt tuntakse vähe huvi abistamise vastu ning kuidas peamiselt saavad rohelise tule just plahvatused ja surmad.Vykintas peatus pikemalt pildimaterjali keelamisel-ärakeelamisel ja selle suval: tal endal o
li tuua näide leedu ajakirjanikust, kes veetis baasis mingi aja. Pärast visiidi lõppu nõudis teabeohvitser, et ta kustutaks kõik pildid kui mittesobivad. Ajakirjanik tegigi seda, sest "Leedu on väike maa ja edaspidi tahaks ka tööd saada, tüli kellelgagi ei taha" (kas ei tule mitte Eesti kontekstis tuttav ette - mis objektiivsusest me ikka siin räägime).Väga suure poleemika tekitasid saalis kaks Vykintase toodud näidet. Üks foto on New York Timesi kaanel olnud foto kolmest sõdurist (seljaga vaataja poole). Üks sõduritest, Zachary Boyd, ole jõudnud kiiruga tõmmata pükse jalga - tal on jalas roosad bokserid. See foto on ilmselt iga sõjaajakirjaniku unistuste tipp; küll aga võib teabeohvitseril olla oma arusaam.
Veelgi suuremat vaidlust tekitas Julie Jacobson/AP foto, kus juhuslikult on jäänud pildile Joshua Bernard'i surmahetk. Väga huvitav oli jälgida auditooriumi reaktsiooni - suurem osa oli tuliselt seiskohal, et mingil juhul ei tohi selline pilt avalikkuse ette jõuda. Aga väiksem osa ohvitsere kaitses arvamust, et sõda ongi kohutav asi ja ei ole õige ilustada.
Ise pidasin ettekande võtmes, mida tähendab olla välismaine tsiviilajakirjanik Afganistanis ja missugune on afgaanide suhtumine välismaalastesse. Mulle näis, et ettekanne läks päris hästi; auditoorimist esitati asjalikke küsimusi nii pärast ettekannet kui ka hilisema debati ajal.
PS. Fotod on uunikum. Ettekannete vaheajal tuli üks kanada ohvitser ja pakkus mulle fotosid Briti saatkonnast Kabulis 1968. aastal. Praegu on selles paigas suurejoonelised varemed; siin saatkond oma täies ilus.
# posted by Õnne Pärl @ 9:14 AM 
Comments:
<< Home
Panen lingi "aluspükstega" pildile.
http://www.nocaptionneeded.com/wp-content/uploads/2009/05/us-soldiers-in-korengal-valley_1.jpg
Mulle see pilt küll meeldib. Püksid on teisejärgulised , kui relv ja mees ise lahinguks valmis on.
http://www.nocaptionneeded.com/wp-content/uploads/2009/05/us-soldiers-in-korengal-valley_1.jpg
Mulle see pilt küll meeldib. Püksid on teisejärgulised , kui relv ja mees ise lahinguks valmis on.
# posted by 
: 1:30 PM
: 1:30 PM
No selle Joshua Bernard'i pildi puhul ei olnud tegu kellegi sooviga sõda ilustada, vaid antud puhul mõeldi ikka tema omakeste peale. Kes tahaks näha oma poega national medias suremas?
See alukate pilt on väga hea ja aint rumal teabeinimene läheks selle peale leili.
PS. Sang on tervelt kapten juba.
See alukate pilt on väga hea ja aint rumal teabeinimene läheks selle peale leili.
PS. Sang on tervelt kapten juba.
Fotovõistlus käimas, võitja saab kaamera.
http://contest.afghanistanmatters.com/
Postita kommentaar
http://contest.afghanistanmatters.com/
# posted by : 2:53 PM
: 2:53 PM << Home
