Kabuli päevik

Lugesin hiljuti Ants Eerti raamatut Afgaanide vang, ms räägib eestlas(t)e seiklustest II maailmasõja-aegses Afganistanis. Raamat meeldis mulle sedavõrd, et otsisin internetist Mauil elava eestlase meiliaadressi ja saatsin talle tänukirja. Eert vastas lahkelt ja nüüd on meil meeldiv kirjavahetus Afganistani üle.
Mis mulle raamatu Afgaanide vang puhul sümpatiseerib, on ehedus. Isegi vähesed sõnad, mis Eertil dari keelest veel meeles, on kõnekad. Igal leheküljel on hetki, kus tunnen ära situatsioone või paiku. Paraku ei pruugi inimene, kes ise Afganistanis elanud ei ole, ehedusest aru saada.
Kui Kadri Kõusaar 2008. aastal Ekspressis raamatut arvustas, võrdles ta Eerti raamatut Rory Stewarti raamatuga Places in Between. Kõusaare arvates on Eerti raamat sobilik keskmisele koolieale ja Rory (vabandust eesnime pärast, aga ma tunnen teda isiklikult) oma edasijõudnutele. Kui kriitik peab silmas stiili, siis nõustun - Eerti raamat on tõesti kohati naljakalt hüpliku stiiliga, samal ajal kui Rory raamat on kui veniv saaga, mille läbilugemine paneb tahtejõu tõsiselt proovile.
Paraku eksib Kõusaar selles, mis puudutab eelarvamusi ja ülbust: mõlemad raamatud on vägagi autori positsioonilt kirjutatud. Vahe on ainult selles, et kui Eert ei tee oma otsekoheses ütlemises mingit saladust, kuidas ta teatud kommetesse (näiteks on ta noore mehena hädas afgaanidega, kes üritavad teda seksuaalselt ära kasutada) või inimestesse suhtub, siis Rory raamat hämmastas mind oma britilikult üleoleva stiiliga.
Kuna Rory raamatus puudub vähimgi huumorivälgatus või oskus muiata enda käitumise üle, on raamat surmigav. Siinkohal võiks meenutada Eric Newby võrratut klassikalist reisikirjag A Short Walk in the Hindu Kush, kus mägedevõõõras autor läheb vallutama 6000 meetri kõrgust tippu Nuristanis. Mina liigitaksin Places in... pigem seikluskirjanduseks, sest raamat keskendub autori füüsilistele ja vaimsetele üleelamistele oma jabural teekonnal läbi Afganistani, mitte afgaanidele. Ka imeline maastik - et Bamian on imeline piirkond, võite oma silmaga veenduda selle sissekande fotosid silmitsedes - jääb kõrvale kirjeldusest, sest terve mõistuse vastaselt läheb Rory matkama talvel, kui värvilised kaljud ja türkiissinised veed on paksu lume all.
Rory ei suuda ilmutada vähimalgi määral empaatiavõimet, nii on tema kirjeldus Afganistani keskprovintsidest pehmelt väljendudes kummaline - keegi ei hooli temast, afgaanid on eranditult ohtlikud või imelikud, külad eristamatult vaenulikud jne.
Minu Afganistani-kogemus ütleb, et saad vastu enda käitumise peegelduse. Rory raamat on ehe peegeldus inimeselt, kes iga keharakuga demonstreerib oma veendumust, et afgaanid on kohustatud teda armastama ja aitama. Paraku ei küsi ta endalt, miks peaksid afgaanid usaldama ei-tea-kust saabunud välismaalast, kes ei käitu mõistlikult ja ajab ei-tea-mis asju (ainus õigustus teekonnale on "sest et ma tahtsin")?