Kabuli päevik

Oma elu esimesel jalutuskäigul Kabulis märtsis 2006 sattusin mingile kummalisele jäätmaale, kuhu olid kerkinud mõned kirjeldamatu välimusega kolossaalsed lossid. Sel suvel, juunis 2009, jalutasime läbi sama linnajao - pea kõik krundid on nüüd hõivatud neist monstrumitest, mille ees patseerisid turvafirmade valvurid. On laialdaselt teada, et losside omanikud on enamasti poliitikud ja sõjapealikud. Abikaasa kolleegid elasid rajooni piiril, nii et nende vastas laiutas kindral Dostumi koloss kõigi oma turvakindluste ja armeega. Enamasti üürivad neid losse välismaalased või rikkad afgaanid kümnete tuhandete dollarite eest kuus.
Eile näitas ETV üht Afganistani dokfilmi, mis mõjus üle hulga aja värskendavalt. Prantsuse filmimees käis ringi samade küsimustega, mis mindki Afganistani-elu alguses piinasid (hiljem mitte - sain aru, kui tugevalt kõik on omavahel seotud ja miks aus poliitik Afganistanis ei ole võimalik): kuidas saavad kerkida nii vaeses riigis kõigi silme all lossid ja koer ka ei haugu? Filmis tuli vastus kurvastavalt kaunilt esile. Filmis oli ka häid detaile nagu endine korrupsioonivastane esivõitleja, kes ise kunagi USAs narkootikumide müümise katsel vahele jäänud. Või USAIDi rahadega ehitatud kooli halenaljakas otsing - kui üle riigi on ehitatud väidetavalt 680 kooli, siis vähemalt ühte võiks ju oma silmaga näha?
Eelmisel nädalal sattusin nägema Tallinnas veel üht dokfilmi, mis mulle meeldis: Afghan Star (Eestis siis pealkirjaga Afganistan otsib superstaari). Tegu oli neutraalse kõrvalpilguga superstaari otsimise võistlusele. Filmi oli sisse kodeeritud probleem juba eos: kuidas saab riigis, kus osade rahvugruppide silmis on häbiväärsed nii laulmine kui ka (eriti) tantsimine, läbi viia läänelikel vääärtustel põhineva võistluse? Filmitegijad said suurpäraselt hakkama keerulise olukorra kajastamisega. Filmi vaatamise tegid minu jaoks nauditavaks kõnekad detailid: eriti meeldis mulle soe perekonnastseen noore naisosavõtja kodus Heratis. Väga hästi joonistus selles stseenis välja perekonna tugi - kui neiu läks Kabulisse lauluvõistlusele, toetas teda kogu perekond, nii ema, õed kui ka isa. Ometi pani sama noor naine pani nö kõik mängu, hakates telekaamerate ees tantsima - see oli küll koht, kus ma suisa kangestusin. Kartsin tõemeeli, et ta tapetakse enne kui majastki välja saab.
Afghan Star võttis kokku tänapäeva Afganistani peamise vastuolu: ühelt poolt tahaks saada läänelikest hüvedest, lõbutseda, nautida elu. Teisalt - kuidas on võimalik seda teha väärikalt, vastavalt Afganistani traditsioonidele? Tegu on noateral kõndimisega, millega tulevad toime vähesed. Lihtne on libastuda, kaotades au ja lugupidamine alatiseks.