Kabuli päevik

Sabr talkh as, laken bar-e shirin dora[1]

20.mail

Sudusel hommikupoolikul on välja kuulutatud nn. “white city”[2]. Pole viga, me ei tahagi linnas ringi liikuda. Võtame insener Rabi’ga suuna itta, Talokhani. Rahulik linnake meeldib mulle väga; kõik tänavad on ääristatud suurte vanade puudega, nii et siin on mõnusalt varjuline ja roheline. Kolmkümmend aastat enne sõdasid olid kõik suuremad linnad samuti sellised, mõtlen nurkalt.

Me peatume Talokhanis korraks KRBP allkontoris, kus - minu üllatuseks - räägivad viiest töötajast kaks suurepärast vene keelt. Mõlemad insenerid on välja õppinud Nõukogude Liidus, selgub. Lobiseme siis veidi mõnuga. Talokhanis ühineb meiega ka teejuht, vene keelt rääkiv rääkiv Dostogih, kes näeb välja nagu näitleja Kris Kristoffersoni klooon. Temagi omandas hariduse idablokis.

Võtame suuna taas itta. Rõõmu teeb, et mitmes kohas on kapitaalsed teedeehitustööd käimas. Ühel hetkel hülgame Badakshani provintsi suunas mineva tee ja keerame kruusateele, mis viib Farkhari jõe äärde. Vaatan jahmunult meie ees olevat silda: kõrge ja kitsa silla konstruktsioon näib küll usaldatav, aga kandepinnaks kõrvu asetatud roikad tekitavad kõheda tunde. Nõuan, et mind autost välja lastaks ja tatsun omal jalal üle.

Teisel kaldal paistavad lauged künkad, mille otsas pilla-palla laiali üksikud pistaatsiapuud. Võtame suuna küngaste vahele, Kajdara külla. Õiget teed siin ei olegi, sõidame aeg-ajalt mööda kivist jõepõhja. Küla majad on pressinud end ligistikku järskudele mäenõlvadele. Pole voolavat vett, pole õieti põldegi. Siinne küla on vaene; vett on ainult lumesulamisajal. Igapäevase joogivee saab küla paari 2010 sammu kauguselt oma allikast, räägivad külamehed meile, ümbritsetud uudishimulikust lastekarjast.

Otse küla vastas asub järsk küngas, mille tipus paistavad üksikud pistaatsid. See nõlv – umbes 1,2 ha - ongi täis istutatud noori istikuid. Maha on pandud 100 taime ja 16 kg pistaatsiaseemneid, mida enne mahapanemist leotati. Kui igasse auku on istutatud vaid üks puu, siis seemneid on igas augus kolm – eeldusel, et nagunii läheb osa välja.

Nõlvast allatulnud lumesulamisveed on tekitanud sügava uhteoru. Külamehed ehitavad nüüd kivist tammikesi, et allatuleva vee hoogu maha võtta. Raske töö. All lõhutakse kirkaga kivi väiksemateks tükkideks, mis siis seljas mäkke tassitakse. Ümber ala on rajatud on okastraataed. Rabi pahandab selle – tema meelest asjatu - kulutuse pärast. Küla on ju siinsamas, kuidas need loomad siia ikka saavad.

Ronime mäenõlva pidi üles esimeste taimedeni. Seekord on nõlv nii järsk, et püstijäämise nimel olen sunnitud liikuma serpentiinis. Alla aitab mind üks külameestest, Abdul. Ta võtab mu randme tseremoonitsemata raudsesse haardesse ja lohistab nagu kartulikotti enda järel. Mõtlen närviliselt, mida tema naine küll all külas peab mõtlema – Afganistanis ei puutu mees võõrast naist mingil juhul.

Rohtu nõlvadel ei kasva; puukesed jäävad paljal nõlval hästi silma. Kuidas siia ometi vett tuuakse? Selgub, et algul tekitati mäenõlvale väike bassein, kust siin vesi taimedeni nõrgus. Nüüd tuleb aga vesi seljas üles tassida. Insener Rabi püüab taas maha müüa modernset kastmisideed – vee ülestoomist plastvoolikuga -, aga ma pole kindel, et külaelanikud selle kasulikkuses päris veendunud on. Kõrgelt mäenõlvalt on näha, kuidas ühel hetkel liduvad meid vaatama kogunenud külalapsed täies koosseisus mööda teed minema. Kohale jõuab veoauto toiduabiga - suurte jahukottidega - ja kõik tormavad juhti tervitama.

Kajdara külast sõidame ümber küngaste tagasi jõe äärde Shingani külla. Siinne küla paistab palju kosunum – aga seda ei kimbuta ka veepuudus. Siin ootab meid terve seltskond mehi. Esmalt uurime lähemalt kohaliku küla hoolikalt kaitstud aiandusimet: kohalikule vähenõudlikule põõsale on külge poogitud viinamari.

Mäkke ronime endise sõjaväelase Jermoni juhatusel; istutusala on laiem kui eelmises külas (ca 2 ha) ja tsooniti on kasvama pandud erinevad puud. Kõige alumises tsoonis on 100 kaunis suurt kadakataime, ülevalpool pistaatsiad, mandlid, mooruspuud.

Vaatan murelikult kuivanud välimusega kadakataimi – suudavad need tõesti ellu jääda nii kuivades tingimustes? Jermon seletab küll, et puukesi on kastetud ja viib meid ka üles künka otsa, kuhu parajasti ehitatakse kapitaalset kivist veereservuaari. Kõrgemal tasemel kasvavad nii äsjaistutatud kui ka mõned täiskasvanud pistaatiad. Mulle on see esmane tutvus näha lähedalt pistaatsiat, kauni kähara kujuga puud. Okstel on kobaras noored punaka tooniga viljad. Kui vana see puu on, küsin Jermonilt. Ma ei mäleta enam selle puu vanust, aga kui olin laps, oli see juba olemas. Vast ligi nelikümmend aastat, vastab mees.

Jermon räägib, et mõlemas suunas olid nõlvadel pistaatsiametsad, aga sõjapealikud raiusid need maha. Külaleanikud püüdsid puid kaitsta, mõned isegi tapeti. Nüüd on alles ehk kümmekond kaunist käharpead, mida hoolega jälgitakse. Pistaatsiad on tulus kohalik müügiartikkel.

Laskume künkalt alla, kus puu alla laotatud vaibal ootavad meid Ajatullah ja Dostogih. Külast on toodud suures kausis mast ja igaühele ka naan[3]. Igaühele antakse lusikas ja helbime siis mõnuga. Siinne jogurt on parim, mis ma seni Afgaistanis saanud olen.

Ehkki on juba pärastlõuna, sõidame mööda jõe äärt edasi kuni Farkhari linnani, et näha taimekooli. Ka siin käivad teeehitustööd, Afganistani enda firma ehitab, teavad mehed rääkida.

Farkhari taimekool lööb mind täiesti pahviks: see on hiiglaslikul maa-alal laiuv aed, täis noori istikuid. Siit tulevadki kõik need istikud, mida eelmistel päevadel nägin. Pool maa-ala kuulub Afganistani valitsusele, pool rahvusvahelisele konsortsiumile. Nii kaugele kui silm ulatub, paistab rohelus: noorte isikutega põllulapikesed vahelduvad rooside ja suuremate paiksete puudega. See on esimene kord Afganistanis oldud aasta jooksul, kus näen rohelust sellises koguses.

Aias jalutades kohtame väikest seltskonda naisi, kes meie lähendes burkad pähe tõmbavad. Siinne töötaja, pereema Bibi Gul on toonud oma perekonna piknikule. Mind kutsutakse lähemale ja naised tõstavad burkad üles. Üllatus! Peidus on kaks läänelikult moodsates riietes noort daami, kes mõlemad ka inglise keel pursivad – õpetajad. Mina pursin siis dari keelt vastu ja hetkeks on kõigil päris lõbus, kuni mu kaaslaste hüüe meelde tuletab, et on kaunis hilja ja pikk tagasitee Kunduzi on veel ees.

Võtan mõned pildid oma kaaslastest, kes lillede keskel õnnnelikult poseerivad. Mind on alati hämmastanud Afganistani meeste tugev sentimentaalne tõmme lillede suunas: mitte kusagil läänemaailmas ei ole ma näinud sellist armastust õitvate taimede vastu kui siin. Juba vallutaja Babur kirjutas oma päevikus imetlusega siinsetest tulpidest ja roosidest.

Enne autosse astumist kingitakse mulle kimp lilli ja asume tagasiteele. Tänan Rabi ja Dostogihi, et nad mu puukooli vaatama tõid – see oli kaunis hüvastijätt Takhari provintsiga.
(lõpp)