Kabuli päevik

18.mai 2007

Ehkki on reede, puhkepäev muhameedlaste maailmas, on Kunduzi projektis osalejad nõus mulle näitama taasmetsastamise piirkonda. Esmalt kohtun rõõmsameelse ja jutuka insener Rabi Amaj’iga[2]. Kui ta astub hetkeks Khanabad’is autost välja, võtab autojuht esimest korda sõna, lausudes: ” Rabi Amaj bessjar gap mezana”.[3]

Tegelikult on Rabi Amaj’i ja tema perekonna elu olnud just nii segane nagu enamiku afgaanidest haritlaste elud: mitmekordne haridus, tööotsingud Pakistanis, elu koos perega välismaal ja nüüd tagasi kodumaal. Rabi Amaj on uhke oma laste üle, kes piiri taga hea hariduse omandanud: tema tütar näiteks töötab televisioonis poliitikauudiste kajastajana.

Seekord sõidame linnast välja kahe autoga. Omavahel peame sidet raadiosaatja teel. Teises autos istuvad Hosang, Mohammed ja Assadullah[4] - otseselt taasmetsastamisega seotud organisatsioonide töötajad. Sõidame algul itta – Khanabadi -, kus võimas vahutav Talokhani jõgi pakub oivalist vaatepilti. Jõeääresed väljad rohetavad erksalt; siin kasvatatakse enamasti riisi. Khanabadist keerame madalate küngaste alale. Siinne maastik on niivõrd eriline, et palun peatust: ronime kõik autodest välja avarust nautima.

Meil veab ilmaga. Tavaliselt on sel ajal juba Kunduzis põrgukuumus, aga minu neljapäevane külastus kulgeb pilvises ja isegi vihmases kliimas. Khanabadi suunal paistavad silmapiirini sombuses kauguses rohetavad puud. Lõuna poole kulgevad lauged ülesharitud mäed, pakkudes oma eri toonide vaheldumisegalisus haruldast vaatepilti.

Meie teekond kulgebki edasi küngaste – loksume mööda kuiva orgu kuni Ab Khurdaki[5] külani. Vastavalt küla nimele ei ole selles orus üldse muud vett kui lumesulavesi. Küla elanikel on tavaks suuri auke kaevata. Sinna kogutakse lund, mis kaetakse õlgede ning mullaga. Mõneks ajaks lumeveest, aga suvel on veelootused ainukesel kaevul mõned kilomeetrid ülesmäge. Kaevu juurde me oma autod pargimegi ja ronime küngastele, kuhu väikesed puukesed mõned kuud tagasi istutati.

See on päris pikk teekond ülesmäge. Üks külamees toob külast mulle hobuse. Paraku olen nii algaja ratsutaja – ja mulle näib, et hobune saab sellest ikka väga hästi aru -, et eelistan ronimist järsul nõlval ratsutamisele. Rahulolev Mohammad ronib hobuse selga ja järgeb meile, osavalt kitsukesel rajal laveerides.

Järskudel nõlvadel kasvatatakse põllulapikestel eri kultuure. Siinse küla elanikkud on veerikaste orgude elanikega võrreldes vaeslapse osas. Üks saak aastas, sest vaid vihmavesi kastab siinseid põlde. Keerulised on lood ka errosiooniga; mäenõlvadesse lõikuvad sügavad uhteorud. Näib, et iga hetk võib hoolega haritud põllulapike orgu variseda. Puid ju ei enam ole, mis pinnast kinni hoiaksid.

Kunagi olid need künkad kaetud pistaatsiametsadega. Nüüd paistavad kauguses kõrgetel nõlvadel vaid üksikud puud, nagu tumerohelised armsad vatitupsud helerohelisel taustal. Põhja-Afganistan on ajalooline pistaatsiametsade ala. Näiteks 17. sajandil oli pistaatsiapähkel piirkonna peamisi ekspordiartikelid. Sõja-aastatel on toimunud massiline laastamine – pistaatsiametsade puit on läinud müügiks, seda on kasutatud kütteks jne. Toetudes satelliidifotodele, on viimase kolmekümne aastaga maha raiutud 70% pistaatsiametsadest.[6] Nüüd siis püütakse alasid taasmetsastada. Paraku võtab põlvkonna jagu aega, mil puud pähkeid hakkavad kandma.

Ronime järsule nõlvale, kuhu 400 pistaatsiapuukest istutatud. Esimesel hetkel on mul istikuid raske märgatagi. Paarikümnesentimeetripikkused istikud kaovad nabakõrguse rohu sisse täiesti ära. Istikud on maha pandud kaunis tihedalt – eeldusel, et osa läheb nagunii välja. Kui puukesed on saadud tasuta organisatsioonide ühisest puuaiast Farkharist, siis külaelanike panuseks jääb hoolitsus istikute eest. See ei olegi nii kerge nagu esmapilgul võiks tunduda: väikesed istikud on magustoiduks kitsedele ja lammastele.

Samuti, esimesel aastal tuleb taimi kindlasti ka kasta – siis on lootust, et nad kasvavad umbes 20-30 cm. Järgmisel aastal peaks istikud viskama juba enam kasvu – kuni meeter – ja siis pole kastmine enam vajalik. Siia nõlvale saabub vesi saabub külast eeslikese seljas, ehkki Rabi Amaj püüab maha müüa meestele ideed tuua vesi üles plastvoolikuga. Igatahes on mehed veidi mures, sest ainsa kaevu vesi on soolakas ja nad pole kindlad, kuidas taimed vastu peavad.

Läheme ümber mäe. Teisel küljel künnab härgadega talunik, kes valmistab maad ette meloni istutamiseks. Kas melon müüakse maha linnas, küsin. Ei, see süüakse kohapeal, sest veepuudusel ei kasva viljad suureks, selgitavad mehed. Talunik ronib meiega koos oma põllulapi kohal kerkivale nõlvale, kuhu ta on istutanud 160 plastikkotis pistaatsiataime. Rohi on siin madalam ja puukesed torkavad päris hästi oma istutusaukudes silma. Toimub taas arutelu kastmise ümber. Külameestel on nutikas idee kasutada veega täidetud plastpudeleid, kust vesi tasapisi puukese jalamile tilguks. Suurepärane taara korduvkasutuse idee, arvavad kuulajad.

Laskume külla tagasi ja võtame platsi väikese külalistetoas, mille seintele erksates toonides pistaatsiapähklid maalitud. Mulle pakutakse istet kõige kaugemas nurgas, akna all. Kõige kaugemal uksest pakutakse istet kõige väärikamale; nii et tunnen ebalust. Sina oledki meie tähtsaim külaline täna, lohutavad mehed.

Külaelanikud saadavad meie lauale – õigemini plastikkattele meie ees vaibal – jogutit, praetud muna, riisi. Vastavalt võimalusele. Tuuakse ka kannuga hägust – õlgede värvi – lumesulavett. Seda ma juua ei julge, palun teed.

Küsin meestele, kuidas siinkandis elu on läinud ja mulle räägitakse kole lugu nõukogude invasiooni ajast. Nimelt olevat küla kõrvale künkale laskunud venelaste helikopter sõjaväelastega, kes tulid mudjahediine otsima. Võeti külast 8 meest, lasti neil sügav auk kaevata ja seejärel maeti mehed elusalt. Tunnen, kuidas magu krampi kisub. Vahel tekib Afganistanis tunne, et ei tahagi midagi küsida. Nii jubedad on siinsed lood.

# posted by Õnne Pärl @ 6:02 AM