Kabuli päevik

19. mail

Hommikul ei ennusta miski, et sellest tuleb minu põhjasviibimise kõige kurvem päev. Sõidame koos insener Safiullah’ga Bahglani provintsi. Arutame autos, et elu Afganistanis võib olla väga vaikne ja rahulik. Kuid sa ei tea kunagi, millal see pöördub täielikuks põrguks.

Safiullah on kihlatud noor afgaanitariga, kes elab Californias ja õpib arvutiasjandust. Küsin abieluplaanide kohta lähemalt. Safiullah on dilemma ees: tema kihlatu perekond loodab ta USAsse meelitada. Kui sulle ei meeldi, saad ju tagasi mõne aasta pärast pöörduda. Kuid Safiullah tahaks jääda Afganistani, oma vanale isale toeks: "Olen noorim poegadest, kes siis veel aitab kui mitte mina."

Pooleteise tunni pärast jõuame Pul-e Khumri’sse. Autojuht räägib, et nõukogude invasiooni ajal kutsuti kohta “väikeseks Moskvaks”. Siin asus suur nõukogude sõjaväebaas ja kohalik rahvas sai sovjettidega päris hästi läbi. Praegusel hetkel meenutab neid aegu küll ainult hiiglaslik tüüpiline viljahoidla.

Pul-e Khumri linnas ootavad meid Aga Khan Foundationi kontoris kaks sõbralikku kõhetut tegelast: lühildane Mujeeb[2] ja pikakasvuline Vincent[3], kes siis selgitab täpsemalt, kuidas toimub koostöö külaelanikega. Lühidalt öeldes on tegu kahe etapiga: esiteks, assisteerida Kunduzi projekti Janraroqi kanali ehitustöödel, suheldes nii projekti ja kui külaelanikega. Teine etapp vaatab tulevikku: kuidas juhtida edaspidi üheskoos veekasutust.

Esimeses etapis, Janraroqi kanali ehitustööde alguses, kutsuti külarahvas kokkku ja selgitati plaane. Vincent näitab seina peal suurt vaba käega joonistatud skeemi, kuhu on joonistatud kanal, külad, kõrvalkanalid jne. Sellele järgnes arutelu: missuguseid muudatusi farmerid omalt poolt sooviks ja missugused on võimalused neid soove täita. Kui muudatus oli põhjendatud ja eelarve piires võimalik, see ka tehti. Lõpuks kirjutati külaelanikega alla leping, kuhu kokkulepitu kirja sai.

See, et kanal on valmis ehitatud, ei tähenda veel, et järgneb muretu elu. Nüüd tekib küsimus, kuidas olemasolevat veeressurssi õiglaselt jagada. Farmerid, kes elavad ülesvoolu, on ilmselgelt kehvemas olukorras kui need, kes elavad kanali suudme lähedal. Jangaroqi kanal on ju pikk (31 km). Osad kultuurid nõuavad enam vett – enamus talupoegi tahaks ilmselt kasvatada tulusat riisi, aga kuidas olemasoleva veehulgaga seda teha? Varemalt otsustas veeküsimused alati mirab; nüüd pole ühe isiku võim enam nii tugev. Nii et tuleks valida ka teda abistav vanemate komitee.

Vincent näitab kaht illustratiivset joonist, mis ilmusid projekti tutvustavas darikeelses infolehes. Üks on pilt üksteist põllutööriistadega ähvardavatest farmeritest ja teine pilt sõbralikest. Sellised koomiksi-laadsed illustratsioonid on – arvestades seda, et suur osa afgaanidest ei oska lugeda – kaunis kasulikud. Olen näinud koomikseid, mis selgitavad inimõigusi, konstitutsiooni, liiklust jne. Samas ei pruugi konteksti erinevuse tõttu alati isegi selline skemaatiline selgitus arusaadav olla. Näiteks, üks afgaan nägi nö negatiivset pilti hoopis postiivsena: mehed mitte ei lase üksteist maha, vaid niisama hargi ja labidaga udjavad...

Pärast Vincenti suurepärast sissejuhatust teemasse olen valmis kohapeale minema ja külarahvaga kohtuma. Enne põikame siiski vaatama Jangaroqi kanalit ennast.

Paar päeva tagasi olin hommikusel koosolekul vaikne pealvaataja, kui ehitajad, Kunduzi projekti superviseerivad nepaali insenerid Battista ja Dinesh ning kohalik mirab Ahmad Shah püüdsid otsustada, mida kanali ehitusega teha. Otsust ei näinud keegi vastu vastu võtta tahtvat, kuni meeskonnajuht Jelle nõupidamistuppa astus. Mulle avaldas muljet Jelle kiire analüüsivõime, millega ta olukorra kokku võttis. Veeseis on nii kõrge, et edasi ehitada ei ole võimalik? Samas on kõrge veeseisu tõttu kanalis endas samuti vett küllaldaselt, nii et külad veeta hetkel ei jää? Jelle teeb ettepaneku hetkel tööd seisata, aga hoida läheduses tehnikat, et veeseisu katastroofilise tõusu korral masinatest abi võiks olla. Keegi päris rõõmus ei ole, aga paremat lahendust ka ei paista.

Nüüd siis seisamegi vahutava jõe kaldal. Teisel kaldal paistab pooleliolev ehitis, kuid ainus nähtav märk ehitajatest on hiiglaslik traktor. Kanalisse tungiv veehulk näib mulle kaunis võimsana. Hiljem selgub küll, et läbilaskevõime jääb nii pika kanali kohta väikseks; veest ei jätku kõikidele soovijatele.

Suundume Baghlanis asuvasse Aga Khani kontorisse, kus pean külaelanikega kohtuma. Õue astudes lähevad mul ehmatusest põlved nõrgaks: ma ei ole valmis selleks, et kohale on tulnud oma viisteist külavanemat. Samuti juba kolmandat põlve mirab Ahmad Shah. Mees, keda vaatasin huviga juba kooslekul. Ahmad Shahi oleks raske eirata mitte ainult seetõttu, et tema võimas hääl on kaigub üle ruumi nagu udupasun; sama võimas on ka tema kogu. Ahmad Shah on aktiivselt osalev veemeister, kes ei pea paljuks tulla sajakahekümne kilomeetri kaugusele Kunduzi kanalit puudutavatele koosolekutele. Ta meeldib mulle, sest näib siiralt oma valduste käekäigu eest seisvat.

Istume vaibale maha. Mõtlen, et jõud pole võrdsed: mida mina oskan küsida sellise aukartustäratava seltskonna käest. Õnneks selgub peagi, et ega mulle sõna antagi. Meestel on omad mureteemad. Mul jääb üle vaid aeg-ajalt Safiullah't paluda tõlkida.

Kõigepealt kinnitavad mehed, et on väga rahul Kunduzi projekti seltskonnaga, aga ei ole rahul ehitajaga. Miks ta just kevadiste üleujutuste ajal ehitama hakkas? Siinsele rahvale on ilmselt raske selgeks teha, kuidas toimivad Euroopa Liidu rahastavad projektid ja missuguse kadalipu need peavad läbima, enne kui heakskiit Kabulist saabub.

Kurdetakse samuti, et kanal ei suuda kõiki ära toita – tehakse ettepanek sulgeda kaks kõrvalkanalit, Toshoron ja Kumorok. Safiulla selgitab, et nii need asjad siiski ei saa käia, et teised farmerid lihtsalt veeta jätta. Küll aga võib proovida kanalilaiendust ette võtta Kunduzi projekti järgmises etapis.

Üks hallipäine väärikas vanem palub meie käest nõu: ta näitab veeministri allkirjaga kirja, millest selgub, et ühele ameerikalste firmale on antud luba ehitada kõrvalkanalile tamm. Nüüd on firma Afganistanist lahkunud ja tamm ära uhutud. Mida me peame tegema, meil on ju tähtsate isikute allkirjadega lubadus, aga nüüd pole ei tammi ega ehitajat, küsib mees nõutult. Nõutu olen minagi.

Lõpuks jõuavad mehed kurta ka farmerielu raskuste üle: kvaliteetne seeme on väga kallis (valitsus küll lubab anda, aga peale lubaduste ei miskit), traktoriga kündmine on väga kallis (500 Afs ehk 10 dollarit tund tundub ka minule kallis), väetis ostetakse samuti hingehinnaga vabalt turult.

Kui mehed lõpuks valitsuse kirumiseni jõuavad, tunnen ennast juba umbes nagu usaldustelefoni töötaja. Kui Afganistani inimestele kunagi mingit abi saata tahate, siis saatke alati otse. Ärge tehke seda valitsuse kaudu, sest abi jaotatakse valitsusliikmete sugulaste vahel ära. Minu senised kogemused ütlevad, et ilmselt on põllumeestel õigus.

# posted by Õnne Pärl @ 6:07 AM