Kabuli päevik

Meie väravale koputatakse nõudlikult, ikka ja jälle. Vaesed liiguvad väravast väravasse, nõudes oma osa. On suur püha: Eid-e Quorban (Overduspüha), Hadj'i lõppu tähistav püha.
Täna ohverdab iga vähegi jõukam mees lamba või kitse ning jagab liha oma sugulaste, naabrite ja vaestega. Linna turud on täis lambakarju; iga nurga peal käib kange tingimine. Isegi taksode tagaistmel näivad reisivat peamiselt rasvsabalambad.
Meie peremeeski laseb keskpäeval õue tirida vastupunniva lamba. Enne kui ma fotoaparaadiga jaole saan, on lambast juba veri välja lastud. Lihunikutöö tegija teeb lamba jalga augu ning puhub lamba õhku täis, et oleks parem nahka maha saada.
Läheme jalutama: õhk on selge, tunne pigem kevadine. Aga lund on sadanud meil siin nüüd mitu päeva: liikluses on meeletud ummikud (autod sõidavad ju suvekummidega ja tänavaid ei puhastata), kõnniteed jääst korbatanud ning lumehanged kõikjal (igal päeval ronitakse katusele ja loobitakse lumi tänavale).
Täna on kõikjal väravatele kloppivaid ja kotte tarivaid perekondi. Paljudel meestel on kirves või nuga käes. Kui pühade tausta ei teaks, ajaks vist pilt hirmu nahka. Koraanis on öeldud, et Jumal käskis overdada Abrahamil oma poja, räägib meile Eid-e Quorban'i taustast Elias. Kui Abraham asuski poega ohverdama, ütles jumal, et tahtis Abrahami usu tugevust kontrollida ning käskis poja asemel ohverdada lamba.
Inglise keele õpetaja Elias kutsub meid endale külla reedel. Ta kostitab meid ehtafgaaniliku üliküllusliku külalislahkusega: külalistetoa põrandale laotatakse vakstu ning see laotakse täis hõrgutisi. Nuudlisupp, mantu (minu lemmiktoit - käsitsi valmistatud pelmeenid, mis on täidetud liha ja vürtsidega), praetud kala ning riis lihaga. Sööme end oimetuks.
Söömingule on palutud ka kaks Eliase inglise keelt rääkivat sõpra, kellega ta õpib õhtuti Kardani ülikoolis ärijuhtimist. Meiega ühineb hiljem ka vanem vend, kes õpetab Kabuli ülikoolis sotsioloogiat; lauas teenib meid noorim vend.
Mul on kaasas suur hunnik enda tehtud Afganistani fotosid, mida meeste vahel lasen ringi käima. Olen alati tahtnud teada, mida arvavad afgaanid minu piltidest. Aga kardan ilmaasjata: vastuvõtt on suurepärane.
Hiljem juhatab Elias mind - Andres peab küll meeste seltsi jääma - naistega kohtuma. Kolm koolis käivat õde, ema, vennake ja tema nooruke naine uudistavad mind, suu ammuli. Elias selgitab, et tema 20-aastane naine ei saa koolis käia, sest peab kodus töötama. Häbelik kaunis neiu on juba kolmeaastase tütre ning aastase poja ema. Lasen Eliasel naiselt küsida, kui palju lapsi ta veel tahab ja naine vastab kiiresti: kahest on küllalt! Ema ütleb selle peale, et tema poeg on liiga kaua välismaalastega koos töötanud ja nende kombed üle võtnud: lapsigi ei taha noored enam nagu vanasti.
Naised sirvivad huviga fotosid ja näitavad neid üksteisele, kihistades kelmikalt. Elias tõlgib ema otsekoheseid küsimusi meie pereelu kohta ning vastan neile niihästi kui oskan. Ema palub mind enda kõrvale istuda ja puudutab mu nägu häbelikult; temas tekitab hämmeldust mu vanus. Mõtlen: kui mina oleks ühe asemel üheksa last sünnitanud, siis näeksin tõenäoliselt palju haledam välja kui väärikas daam mu kõrval.